Lumise tipuga Kilimanjaro (5895m) asub Tansaanias üsna ekvaatori lähedal. Vulkaanilise mäe tipus saab ka kraatri äärele jalutama minna. Meie kuueliikmelisel tiimil võttis matk aega seitse päeva, kuna valisime laugema ja aeglasema tõusuga Rongai marsruudi. Lisaväärtusena aitas see vältida suuremaid rahvamasse ja käia teepeal ära Mawensi harja all.
Reis algas lennuga Tallinnast Tansaaniasse, vahepeatusega Amsterdamis. Kilimanjaro lennujaamast viidi meid otse lähedalasuvasse linna Arushasse, kus ootas ees kodu kui kindlus – suure värava, kõrge okastraadi ja kiviaiaga hotell Business Rush. Järgmisel päeval läksime linna uudistama ja nagu Aafrikas kombeks, lähenes kohe hulk pakkujaid. Kui enam muudmoodi ei saanud, pidi kas kellegi ema maali või giiditeenuse vastu võtma. Otsustasime giidi kasuks. Tema juhendamisel tiirutasime natuke aega linnatänavatel ja mõnes tagaõues. Suhtluskeeleks oli inglise keel, mis on paljudel kohalikel suus, ja ühtlasi suahiili kõrval teine riigikeel. Giidiga oli hea klapp ja leppisime kokku, et ta viib järgneval päeval meid džunglisse kose juurde. Kuigi me ei olnud kosest kuulnud, tundus see hea viis aktiivsesse puhkusesse sisseelamiseks.
Hommikul oli giidil kaasas mõned sõbrad, sugulased ja hulk lapsi, kes matkaga ühinesid. Naised oli koju jäetud. Minek oli mõneti omapärane, sest teele jäävad külaelanikud olid üllatunud nähes valgeid jala minemas. Enamasti kihutati džiipides mööda. Pärast paaritunnist käimist jõudime Meru mäe külje alla, kus rohelusse kasvanud kanjonis asus oodatud kosk. Võtsime ujumiseks palju aega, nautides vihmametsa helisid ja langeva vee lärmi.
Järgmisel päeval olime varakult kokku pakitud, vere hapnikusisalduse analüüsid statistika mõttes ära teinud ja valmis eesootavaks. Igaks olukorraks oli ette valmistunud ka meie saatemeeskond, kuhu, tuli välja, kuulus 23 tüüpi (kandjad, kokad, koka abilised telgipüstitajad jt). Pika vaidluse lõpuks tegi saatjate pealik Dismas meile selgeks, et see on kindlasti sobiv lahendus kuuele inimesele. Istusime üsna suurde vanasse ’Team Kilimanjaro’ bussi ja sõitsime Marangu värava juurde. Meid registreeriti Kilimanjaro rahvusparki ja mõned rentisid endale 10$ eest lisa joogipudelid, sest soovitatav veekogus oli kolm liitrit. Pärast lühikest sõitu raja alguspunktini, algas rahulik tõus mööda männimetsa äärt. Metsalagendikel kasvatasid kohalikud maisi ja kartulit ning eemalt paistis jõgi. Seltskonna fotograafiahuviline hoolitses selle eest, et keegi ei muretseks, kui midagi nägemata jäi.
Esimesse laagrisse jõudes sadas kerget vihma. Õnneks olid telgid end ise lahti pakkinud ja õhtupoolik jätkus ilma oluliselt märjaks saamata. Vihmasabina saatel tinistas reisijuht veidi ukulelet ja üsna pea saime nautida õhtusööki, mis täielikult ületas me ootused. Eelroaks oli supp, põhiroaks kartul juurviljakastme ja kalaga ning magustoiduks mango. Söögist oli terve matka jooksul pigem üleküllus. Lõunasöökidel kõrvale pandud küpsisepakid täitsid varsti väiksema seljakoti.
Pärast esimesi matkapäevi jõudsime Kilimanjaro esimese mäe Mawensi alla (4330m), kus seadsime end sisse kaheks päevaks; eesmärgiga soodustada aklimatiseerumist ja suurendada võimalust tippu jõuda. Kili on ilmselt nõnda populaarne turistide seas, kuna seal ei vajata mingeid erioskusi ega varustust. Seepärast jääb teinekord tipp nägemata mitte motivatsiooni-, vaid hapnikupuudusest. Kõrgus mõjub inimestele erinevalt. Paradoksaalselt on tihti raskem neil, kel suurem lihasmass, sest vajatakse suuremal hulgal hapnikku. Statistika mõttes mõõtsime igal hommikul oksümeetriga grupiliikmete vere hapnikusisalduse. Nii sai silma peal hoida mäehaiguse ilmnemisel, mis avaldub alguses iivelduse, peapöörituse ja -valu tekkimises ning mille ravimise peamine abinõu on üles-alla liikumises või halvemal juhul allapoole laskumises. Meie grupis hakkas neljandal päeval laagris olles ilmnema, et ühel inimesel on verehapnikuga probleeme. Mõnel teisel oli probleemiks seedimine, mis on samuti mäehaiguse üks sümptomitest. Soolane vorst võib kõrgemal mägedes muutuda vägagi vastumeelseks. Siis tuleb kivi taga ära käia ja ülejäänud päev rahulikult võtta; näiteks 500m tipu poole ja tagasi jalutada, nagu tegime meie. Õnneks magasime öösel super hästi ja olime hommikul valmis Manwesi pealt viimasesse laagrisse minema.
Viiendal päeval viis tee meid kokku peamise tõusuraja ehk Maranga marsruudiga. Teepeal oli näha palju pensionieas inimesi, kes rahulikult ent järjekindlalt eesmärgi poole liikusid. Möödusime ka lennukivrakist, mis 2005. aastal mäe külje vastu oli sõitnud. Jõudes Kili jalamile Kibo laagrisse (4703m), ootas ees tohutu rahvamass, kes kõik tahtsid järgneval päeval päikesetõusuks mäe tippu jõuda. Läksime mõneks tunniks telki magama, et öösel alustada viimast tõusu.
Äratus oli kell 23.00. Kosutasime end pudru, tee ja küpsistega ning asusime teele. Täiskuu valgusel oli rada hästi näha ning pealampi vaja ei olnud. Meiega alustas hulk teisi inimesi. Oli külm. Näpud ja varbad kui jääpulgad. Kell 4.20 olime kraatri serval umbes 5700m peal. Hingamine läks aina raskemaks ja jõud oli kadumas. Ühel grupi-liikmel tuli hapnikuvaegusest hingeldades tagasi pöörata ning üks giididest läks temaga kaasa. Meie aga kiirendasime sammu, kuna juba hakkas ka teistel pea veidi ringi käima ja liiga palav tollel hommikul kah ei olnud.
Tippu jõudsime varahommikul kell 6.10, kui idakaar juba punetas. Kuigi Aafrika külm hakkas kohe näpistama kui kindad ära võtta, tegime sellest hoolimata paar pilti. Vaatasime ümberringi kahvatutes helepunastes toonides taevast ja valget liustikku, taustal reisijuhi ukulele lauluke „Koduküla väike maja“. Meiega koos oli tipus veel 6-7 inimest, kuid eemalt oli näha pikka rivi tippu pürgijatest – olime kohale jõudnud enne tipptundi :).
Pärast kümmet minutit niiöelda hingetõmbamist alustasime laskumisega. Märkasime, et ümbritsev taevas muutus üha värvilisemaks ja olime ääretult tänulikud, et saime päikesetõusu saatel Aafrika kõrgeimast mäest alla kõndida.
Kibo laagrisse jõudsime tagasi lõpuks peale kaheksat hommikul. Pakkisime asjad kokku ja laskusime paari-tunnise jalutuskäiguna 3700m peale Horomba laagrisse, järgides seekord Marangu rada. Kili tipu liustike külmus jäi üha kaugemale seljataha kuivõrd lopsakamaks muutus loodus. Laskumisega paranes kogu reisiseltskonna enesetunne ja juba mõne päeva pärast olime igas mõttes tagasi maapeal ja saime igaühele, kes kuulas, näpuga lumisele tipule näidates selgitada, et üleeile käisime seal.
Tagasi Arushas, viis Dismas meid kohalikku külla sööma. Tähistasime mitteametlikult matka edu ja ühtlasi ümberlülitasime end eesootavaks safariks nendega, kes veel mõneks päevaks Tansaaniasse jääda olid otsustanud.
