Gloria Viira, veebruar 2025
Meie matkareis Aafrika külje all asuvatele Cabo Verde saartele algas jaanuari viimastel päevadel, mis on seal matkamiseks priima aeg – keskmiselt 25 °C ja jahutav ookeanibriis. Kogenud matkajuhi Mati Terestali eestvedamisel oli Cabo Verde rohkem kui nädalaks ühe vahva reisiseltskonna koduks.
Cabo Verde ainulaadne identiteet
Cabo Verde kultuur on rikkalik segu Aafrika, Portugali ja Brasiilia mõjudest. Esimese päeva veetsime maalilise São Vicente saare pealinnas Mindelos, mille munakivitänavad on ääristatud värviliste koloniaalajastu hoonete, omapäraste poodide ja kohalike toidukohtadega, mis pakuvad maitsvat kreooli kööki. Türkiissinine ookean, valged liivarannad, värvilised kalapaadid sadamas, otsatud letid kauplemiseks väljapandud soolakalaga, loiult põõnutavad tänavakoerad, kõnniteedel külg külje kõrval istuvad ja köögivilju müütavad naised, kusagilt kõrvu kostuv traditsiooniline meloodia – see on Cabo Verde kütkestav lumm, mis häälestas meid eesootavale seiklusele.
Sel pärastlõunal nägime kontrastiks pulbitsevale südalinnale ka üsnagi unises rütmis tiksuvat äärelinna, kus armetutes plekkhüttides askeldavad elanikud ei lasknud end uudistavatest turistidest liigselt häirida. Aga just siin ootas meid üllatava elamusena värskendavaid caipirinha´sid pakkuv katusebaar, kus õhtust meeleolu aitasid luua mõnusad Cabo Verde tantsumuusika rütmid.
Santo Antão saar – matkajate maiuspala
Lõviosa meie matkast kulges Cabo Verde saarestiku suuruselt teisel, Hiiumaast väiksemal Santo Antão saarel, mille võlu seisneb selle dramaatilises topograafias – kõrguvad mäed, lopsakad orud ja vapustavad rannikukaljud. Me rajad kulgesid usjalt rohetavate terrasspõldude vahel, varju pakkuvates banaanisaludes, siis jälle kõrges suhkruroos ning kontrastiks ka kuivadel mäenõlvadel vulkaanilises kiviklibus. Ahhetamapanevaid ookeanivaateid pakkus piki rannikut kulgev rada Ponto do Solist Cruzinhasse, kuhu viib tee läbi piltpostkaardiliku Fontainhase küla. See kõrguvate nõlvade rüpes asuv värviküllane külake on valitud ka National Geographicu poolt maailma nende top 10 küla hulka, millest avaneb kauneim vaade ümbritsevale maastikule.
Hästi elamise kunst on siinne elustiil
Küladest läbiviivatel matkateedel avanes meile tõeline maaidüll – majaehitusel kõpitsevad peremehed, maniokki, jamssi ja muid põllukultuure harivad külaelanikud, koolist tulevad lapsed, kandameid tassivad eeslid ja majade ees istumisega aega parajaks tegevad kohalikud, kes möödujaid laisa pilguga saadavad. Selline igal pool silma hakkav muretu ja rahulik suhtumine kõigesse on saanud ka Cabo Verde tunnuslauseks – „No stress“, mida võib endale ka külmikumagnetil või T-särgil koju kaasa osta.
Filosoofia „stressivabalt“ ei ole siiski pelgalt ütlus – see on eluviis, mis julgustab inimesi aeglustama, end argimuredest välja lülitama, võtma elu pingevabalt ja hindama lihtsaid naudinguid.
Kohalikud maitseelamused
Meie matka ajal oli Cabo Verdes pihta hakanud suhkruroo koristus. Ilmselt ei möödunud päevagi, ilma et suhkruroog ja sellest valmistatavad traditsioonilised alkohoolsed joogid poleks jututeemaks kerkinud – niivõrd keskne osa on sellel kohalikus kultuuris. Või siis olime meie liigselt huvitatud. Suhkruroo mahlast valmistatakse kohalikku rummi ehk grogue´i ja selle baasil valmib ka magus naps pontche, mille puhul on grogue´ile lisatud paks karamelline suhkruroosiirup.
Meie matkateele jäi ka päris mitu rummivabrikut, mille roopeksumasina mürin oli juba kaugelt kuulda ja tulel huugav kääritatud suhkruroomahl kandis ninna kodust puskarilõhna. Et aga pontche pole ainus liköör, mida grogue´ist valmistada saab, viidi selle tõestuseks päevamatkast roidunud seltskond ühte rummikotta, kus ootas mekkimist pikk letitäis erinevaid grogue´i baasil valmistatud magusaid napse. See oli just särtsakas turgutus, mida enne õhtusööki vajasime.
Kogu reisi ajal olid meie söögilaual peamiselt erinevad kohalike tavade järgi valmistatud kala- ja kanaroad, hautised, lisandiks kohalikud juurviljad (jamss, maniokk), riis, oad, ja magustoiduks kõige sagedamini traditsiooniline puding pudim de leite, puuviljad või kohalikud koogid.
Et aga piiluda siinse köögikunsti kardina taha, saime võimaluse kohalikus ökofarmis ka ise paljutki valmistada. See terve päeva kestev elamus koos mõnusa muusika ja lõõgastusega osutus kindlasti üheks reisi tipphetkeks. Ökofarmi saabudes läks töö kohe lahti – korjasime papaiasid moosi keetmiseks (papaiamoos koos kitsejuustuga on ka Cabo Verde rahvusdessert), granadille caipirinha valmistamiseks, keetsime hiigelkastruli täie Cabo Verde rahvusrooga cachupa´t (toekas hautis maisist, ubadest, lihast ja kalast), tampisime maisi maisikoogi valmistamiseks, vormisime kitsejuustu, kohvi valmistasime enda röstitud ubadest ning kohvipiimagi lüpsime ise kitse seest välja.
Et aga maitsev caipirinha meeleolu juba veelgi lustlikumaks oli kütnud, pakkusid meile suurt rõõmu kohale saaabunud muusikud, kelle hoogsate rütmide saatel õppisid virgemad ka kohalikke tantsusamme. Kui palju me tõstsime sel päeval klaase tervitusega „À nossa!“ ehk „meie jaoks!“, ei suutnud ilmselt keegi kokku rehkendada.
Hüvasti, Cabo Verde!
Meie viimasel matkapäeval oli varuks veel päris mitu elamust. Praamisõidul Santo Antãolt tagasi São Vicente saarele saime tunda tõsiseid Atlandi ookeani laineid, mida suutsid stoilise rahuga võtta meist ilmselt vaid mõned. Kui enamuse arvates sajandi ohtlikuim merereis seljataha sai, saime rehabilitatsiooni korras minna San Pedro randa kilpkonnadega ujuma. Lained olid küll rahutud, kuid see ei takistanud ei meid ega kilpkonni. Ere punkt kogu reisile. Kui end vastu su kõhtu pressiv kilpkonn pole veel piisav Cabo Verde elamus, siis ei tea, mis on.
P.S. Meie reisiseltskonna noorim liige oli 12-aastane ja vanim 65-ne ning Mati juhatuse all kulgesime kõik mõnusalt ühtlases tempos. Kellelgi midagi tegemata ei jäänud ja matk oli kõigile jõukohane. Ööbimine oli korraldatud kõigi mugavustega majutusasutustes.
