Detsember 2024
Novembris asusime Andmomentsiga mootorratastel vallutama Colombia mäestikke. Startisime Medellínist, mis on end kurikuulsast minevikust irdunud ja tõusnud tõeliseks kultuuripealinnaks. Teekond viis meid edasi läbi maaliliste külade, kus elu pulbitses kohalikest traditsioonidest ja legendidest. Eriti märkimisväärne oli see, et meie mootorrattamatk matkajuht Toomas Triisa eestvedamisel kulges mööda radu, mida enamik turismiraamatuid isegi ei maini, pakkudes seeläbi avastamisrõõmu ja autentseid elamusi.
Marsruut ja teekond
Alustasime Medellínist – sellest mõnusast “Igavese kevade linnast”, kus temperatuur püsib aastaringselt umbes 22 kraadi juures. Medellín ise on täiesti omaette maailm. Kunagisest kurikuulsast kartellilinnast on saanud kaasaegne ja elav kultuurikeskus.
Edasi viisid teed meid mööda Andide mäestikke. Kruusateed, pinnasrajad, natuke asfalti sekka – iga kurv pakkus uusi vaateid, millest oleks võinud postkaarte teha. Keskmiselt sõitsime päevas umbes 200–300 km. Esimesed sihtkohad, nagu Norcasia ja selle hiiglaslik tamm, olid juba korralikud vaatepunktid, aga kui jõudsime Floriani 300-meetrise kose juurde, oli tunne, et oleme Jurassic Parki eksinud.
Barichara, see imeilus koloniaallinn, oli midagi täiesti teistsugust. Munakiviteed, andaluusia stiilis majad ja selline atmosfäär, et tahaks lihtsalt jalutada ja elu nautida. Kui jõudsime Doradali, “Colombia Santorinisse”, oli tunne, nagu oleks Kreekasse sattunud. Ja seal samas oli ka Pablo Escobari vana villa – näha, kuidas mees oskas luksust nautida.
Ilm ja sõidukogemus
Ilmad olid Colombias meie reisi ajal mõnusad – päeviti 25–28 kraadi, öösiti natuke jahedam. Natuke vihma tuli ka, aga soe troopiline vihm pole mingi probleem. Libedamatel teedel pidi lihtsalt veidi ettevaatlik olema, eriti vihmametsas, aga muidu – ainult lust ja rõõm.
Päevakava ja seiklused
Kõige suurem kontrast oli Medellín – kunagi üks maailma ohtlikumaid linnu, nüüd koht, kus kunst, kultuur ja moodne linnamelu kõik kokku saavad. Plaza Botero kujud, muuseumid ja linna köisraudtee viisid meid uude kõrgusesse – sõna otseses mõttes. Mägiteed andsid tunde, et iga päev on uus seiklus. Üle jõgede ja läbi vihmametsade ning istanduste vaated tegid sõidud nauditavaks.
Colombialased on imelised – sõbralikud, külalislahked ja igal võimalusel valmis sinuga vestlema, olgu teemaks kohv, jalgpall või nende koduküla ajalugu. Tänavatel on alati muusika ja elu, eriti õhtuti, kui inimesed kogunevad sööma ja jalutama. Mõned tähelepanekud Colombia ja Colombialaste kohta:
✅ Kohalik kohv on maailmatasemel. Hommikuti ei saanud ilma tassi kohvita alustada – see on seal rituaalne tegevus.
✅ Kohalikud road olid lihtsad, aga maitsvad. Kolm korda päevas sai korralikult kõhu täis, ja – arepad (maisijahust küpsetised) võiksid vabalt Eestisse jõuda.
✅ Katoliiklus on sügavalt juurdunud. Isegi väikestes külades olid kirikud uhked ja inimesed soojad.
✅ Colombia ja jalgpall – see on nagu Eesti ja saun. Mängupäevadel kogunevad inimesed staadionitele või suurte ekraanide ette avalikes kohtades. Meiegi sattusime jalgpallikultuuriga kokku, ja ausalt, see energia tõmbas kaasa!
✅ Pärast õhtusööki on väga tavaline, et inimesed teevad oma naabruskonnas rahuliku jalutuskäigu. Jalutades tunnetad linna või küla elu kõige paremini – lapsed mängivad tänaval, naabrid jutustavad.
✅ Käsitööõlled ja aguapanela (kuivatatud suhkruroost valmistatud jook) on viimasel ajal tohutult populaarsust kogunud. Iga linna ja küla väike pruulikoda või kohvik pakub midagi erilist. Proovisime mitut sorti õllesid – mõni kergelt tsitruseline, teine rikkalikult karamelline. Aguapanela, mida valmistatakse ka sooja joogina, andis justkui uue energia – ideaalne mägiteedel sõitmiseks.
✅ See oli tõeline üllatus – bussipeatuses ootavad inimesed ei vaata lihtsalt kella ega telefonis tühja ekraani, vaid lobisevad. Kohalikud kasutavad igat võimalust suhtlemiseks, isegi võõrastega. See soe ja avatud suhtumine andis Colombiale täiesti oma näo.
✅ Kõik, kes on Kolumbia väikelinnu külastanud, teavad, et sealne rahvas on uskumatult avatud ja lahke. Kui jalutad mööda kitsaid tänavaid, tervitab sind naeratus, ja tihti tekib võimalus paar sõna juttu puhuda. Neil on kombeks omavahel pidevalt uudiseid jagada ja koos aega veeta, olgu see kohvikus, turul või kodu ees verandadel.
Kui mootorratas on su kirg ja sa ei pelga natuke füüsilist pingutust, siis selline reis on ideaalne. Kolumbia maastikud, põnev ajalugu ja soe kultuur on ideaalne kombo. Ratta saad kohapealt rentida ja kogu matk on nii hästi organiseeritud, et saad kulgeda ja nautida elu.
