Miks me Gruusiasse läksime? Peamiselt sellepärast, et ära näha mäed, Tibilisi ja nautida kohalikku veini. Siis me veel ei teadnud, et ees ootavad ka suurepärased inimesed, hea matkaseltskond ja imemaitsev söök. Kaasas eesti ja kohalik giid, võtsime sihikule Tusheti rahvuspargi, mis asub Põhja-Gruusias Venemaa piiri läheduses. Pealinna Tbilisi uudistamise ja saunad jätsime tagasiteeks.
Tušeetia rahvuspargis tuleb end registreerida, kuna tegemist on piiritsooniga. Meie bussijuht kontrollis enne üle, ega meil sealiha kaasas pole, sest olime sisenemas piirkonda, kus sellist asja nagu sealiha ei tolereerita. Kuigi tegemist on ristiusku elanikega, siis tõenäoliselt on selle kombe aluseks naabrite hulgas praktiseeritava islami tavad. Kõik, mis oli, läks üle parda kohalikku kraavi. Paberid korras, läksime edasi juba jalgsi. Matkarada kulges keset mägist loodust ja koosnes enamasti kiviklibust. Autoga neil radadel sõita poleks olnud võimalik, ent rattaga saaks läbi kiviklibu ja kohatise muda ja mulla küll, piisava kondiauru olemasolul. Jalutamise käigus on aga kõige suurem võimalus haarata endasse vaateid alpiaasadele ja teele sattuvatele varemetele. Ilmselt on tänu ligipääsmatusele regioonis säilinud palju vanu, keskaega ulatuvaid kivist ehitiste jäänukeid. Siia saab tulla ainult hiliskevadest varasügiseni, muul ajal muutuvad teed läbipääsmatuks. Meie olime oma külaskäigu sättinud kesk-suvele juulikuuse, olemaks kindlad, et kohalik temperatuur on meile sõbralik ja kontimööda.
Hobuste kasutamine on taolistel retkedel tavapärane ja ausalt öeldes ilma nende abita oleksid kotid päris rasked olnud. Meil olid kaasas nii oma varustus, sealhulgas telgid, söök-jook ning mõned pudelikujulised kingitused kohalikele, juhuks kui oli vaja teepeal abi küsida. Grusiinid on väga soojad ja loomult abivalmid, aga hea kombe kohaselt on kasulik mõni Vana Tallinn ikkagi valmis hoida. Head jooki osatakse hinnata ning ka kohalikud veinid on isikupärase maitsega. Igal söögikorral on tavaks võtta klaasike või kaks või kolm jne ja sealjuures ei tohi kunagi unustada öelda toosti. Selle tava järgimist nägid ette nii meie matka hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök. Giid tegi kohe alguses selgeks Gruusia kultuuri tavad. Näiteks juuakse pisikestest klaasidest, mis aga peavad alati joomise hetkeks täis olema. Nii saime roteeruvalt igaüks ära proovida klaasitäitja rolli. Toosti ütlemine on kohustuslik ja määrab kuidas klaasi hoida. Kui juuakse lahkunute terviseks, siis ei ole viisakas kõlistada, vaid tuleb sõrmed ümber klaasi hoida. Kuigi tavasid on neil palju, oli palju ka aega nende harjutamiseks!
Teekond kulges lõbusas meeleolus, alustasime Dartlo külast Tušeetiast (Omalo lähistelt) ja liikusime üle Atsunta mäekuru (3400m) möödusime Mutso muuseumkülast ja lõpetasime Shatili labürintkülas. Siin-seal oli mäeküngastel märgata lambakarju ja neid oli palju – nii lambaid kui karju. Neid valvasid karjakoerad, kes lambukesi ägedalt kaitsesid. Eks nad võisid inimestki rünnata ja meil soovitati nendega kohtumisel kivid või juurikad käes hoida. Õnneks jäeti meid loomade poolt peaaegu rahule, kokku oli ainult paar ebaõnnestunud rünnakut. Reisi üheks suurimaks ohuks kujunes hoopis Sosnovski karuputk, mis valgete võimsate õisikutega alumistes orgudes iga nurga peal vohas ja nahka põletada tahtis. Meie olime piisavalt ettevaatlikud, et mürgise taime teelt eemale hoida ja muretult ümbritsevat nautida.
Rahvuspargist liikusime edasi Shatilisse, kus kivisel mäeküljel kõrgub ajalooline kindlusküla. Külas on mitukümmend neljakandilist tornmaja, terrassid, lamedad katused ja käigud. 60ndatel pidid siinsed põliselanikud Nõukogude võimude sunnil ümber asuma ja koht jäi tühjana seisma, tõmmates tähelepanu kui ’kummitusküla’ ja saades mitmes kodumaa filmis ära kasutatud. Tänapäeval on küll osad majad poollagunenud, kuid enamus neist on siiski asustatud, nii inimeste kui ka koduloomade poolt. Nõnda elab müüride vahel paarkümmend perekonda. Mõnest hoonest on tehtud külalistemaja, millest ühte meiegi kasutasime.
Tagasiteel möödusime sarkofaagidest, kus aknast sisse kiigates paistsid inimeste luud ja kondid. Kohaliku giidi sõnul ei saanud inimesi mägedes matta ja põletamiseks polnud piisavalt puitu. Nii viidigi inimesed surema sarkofaagidesse oma eelkäijate juurde, kus nende luud siiamaani pleegivad. Veidi õõvastav meile, aga täitsa loogiline kohalikele…
Tagasi pealinnas Tbilisis, otsustasime ära proovida kohalikud termaalsaunad ja tutvuda kohaliku kaubandusvõrguga. Gruusias on saunakultuur lokkav ja kaasab endas vähem või rohkem loomuliku osana pesumeest, kes sind üle kere ära peseb. Kõigepealt käid kuumas väävlivees lõdvestumas ja siis lopudad ennast jaheda veega. Nii pendeldad vaheldumisi, kuniks tuleb aeg kivialusele pikali visata ja lasta end vuntsidega mehel sisse seebitada. Siis oled valmis õhtusöögile minema. Ja õhtusöögid on Gruusias vägevad.
