Olen Margus Püvi alias Mäx. Olen &Moments seiklusreiside giid. Minu filosoofia on lihtne – seiklused on need, mis minu maailma põnevaks teevad. Õige seiklus on see kui asjad juhtuvad täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Need hetked on täiuslikud!
Olen seikleja kes teeb elus asju mis meeldivad ja mis aitavad hoida meele erksa ja vaimu noore. Näiteks olen jooksnud üle 70 -e maratoni, sest mulle lihtsalt meeldib joosta, teinud elus kokku ligikaudu 250 triatloni, nii täispikkuses IRONMAN, kui poole lühemaid triatlone. Olen viiel erineval alal võitnud EMV medaleid, olnud Tartu Nelikürituse neljakorde võitja. Ajaliselt pikim ettevõtmine on olnud rattaga Paris -Dakar 7600 km, Trondheim – Oslo 560 km 14 tunniga, südatalvine Classic testride polaarjoonele 1600 km. Mulle meeldib matkamine ja see kui saan olla abiks inimestele nende unistuste täitumisel, seega olen seiklusreiside giid nii mäel kui rattaseljas Hiinas, Nepaalis, Gruusias kui ka Etioopias ja paljudes teistes riikides. Aafika on eriti südamelähedane, olen tervenisti kaheksa korda käinud Kilimanjaro tipus, ühekordselt käinud erinevaid mägede tipus üle maailma. Olen saanud osa taliujumise võludest, osalenud Eesti tiitlivõistlustel ning esindanud Eestit väljaspool erinevatel distantsidel.
Plaanisin viibida terve veebruari kuu Tansaanias, et olla &Momentsi grupile abiks Kilimanjaro tippu tõusmisel ja lisaks oli plaan ka osaleda Kilimanjaro maratonil. Mul oli palju vaba aega, seega otsustasin Aafrikasse kaasa võtta ka oma armastatud Classic ratta – hea ringi vurada ja elu-olu vaadata. Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks, ekstreemsemaks.
Esimeselt tõusult tagasi jõudes tegin rattaga mõned avastusretked - värske õhk ja kaunis loodus. Saatsin paar ilusat pilti ka heale sõbrale, Priit Salumäele ehk Salule, et näed „vana hea Classic„ ikka veereb kui kulda. Olgu siinkohal öeldud, et sõber Saluga on tehtud nii mõnigi väljakutseid nõudev tripp, pikemaajalisem neist oli Paris–Dakar Classic ride, kus siis Classic rattamark sai korralikult testitud.
Kes Salumäed tunneb, see teab, et mees genereerib väljakutseid välgu kiirusel. Nii saingi temalt intrigeeriva sõnumi: „Kuule, kui sa seal kord oled, käi Kilimanjaro tipus ka rattaga ära! Mis see suts sul teha on!“.
Mõte mulle meeldis ja sõber utsitaks takka. Peale 12 tunnist mõtlemist ja uneta ööd sündis otsus – proovin! Põlv värises, sest tagasiteed enam polnud. Salumäe poolt pakitud ja Eestist Tansaaniasse teele pandud rattavarustus jõudis paari päeva pärast minuni. Hawaii parimad ja edevamad riided mis olla said – ikkagi Aafrika, värvide maa, black and white poleks kohane. Eriti tore ja südamelähedane oli rariteetne 15 aastase vanuse disainiga Hawaii tagi, mida ilmselt ihkab omale pool Eestit.
Sõber Salumäe ei jätnud mind ka nälga. Pakis olid Powebari kummikad, energia kummikommid mis on energia taastamiseks üliolulised, samuti batoonid, hüdrogeelid jms. Enda poolt kaasa võetud varudest oli mul alles mõni pakk Tactical Food toitu. Lootust oli, et saame oma paarilisega, see tähendab mäegiidiga, nälga tundmata hakkama.
Nüüd jäi üle veel ratast tuunida, tagumine rehv tuli vahetada, sättimist ja timmimist vajasid ka käigud. Seega võtsin kiirelt suuna kohalikku poodi ONE BIKE, kus osavad meistrimehed armsa Calssicu üles vuntsisid.
Tehnilised ettevalmistused tehtud, oli jäänud viimane osa – kontrollida giidi sõiduoskust. Isegi kui sooviks, siis Kilimanjaro Rahvuspark ei lase kedagi üksinda tippu ehk alati peab olema giid kaasas. Minu kokkusaamine giidiga oli suhteliselt napp, tunnike rääkimist ja siis praktiline test. Peale mõnda kilomeetrit pidin ta kahjuks koju saatma. Mõlema turvalisuse huvides palusin ka temal enne tipuvallutamist ratas korda teha. Ühtlasi andsin märku, et mina teda järgi ei oota ja kui miskit juhtub, siis panen lihtsalt minema. Eks kohalik härra arvas, et olen niisama turist.
Mägi ise ehk mis mind ootas ees
Plaan oli selline, et esimest kolme tundi iseloomustab suahiili keeles öelduna pole-pole mis tähendab „võta rahulikult“, elame sisse ja seda kuni kõrguseni 3600 meetrit. Sealt edasi oli plaan liikuda natukene kiiremini, oli soov jõuda n.ö baaslaagrisse ligikaudu nelja ja poole tunniga. Peale seda soe söök-jook, ratas selga ning kuni Gilmans pointini liikuda ühtlases tempos. See tähendab, et jätaks südamelöögi sageduse alla anaeroobse läve. Miks? Sellepärast, et kui minna üle piiri siis toimuks taastumine õhtuni. Peale Gilmans pointi ehk 5600 meetri peal oli plaan ratas uuesti kokku panna ja üritada sõita.
Tundus, et see saab olema päris huvitav katsumus, pole ju varem sellisel kõrgusel sõitnud. Tavapärasel jalgsimatkal kulub sellest punktist tippu jõudmiseks mõnusalt astudes umbes tunnike. Ja lõpu, viimased 500 meetrit, oli plaan sõita. Üleval tipus 5895 meetri peal kiired pliksud-plõksud-pildid ja alla tagasi.
Allatulek tekitas natukene hirmu, tegemist on ikka eheda downhilliga, mõtlesin, et pean olema ettevaatlik, et ise elusalt lõpetaksin ja Classicuce terveks jääks. Esimene pool allatulekut tähendab kivist klibu, sinna juurde suuremad kivid ning kaldenurk selline et ohhhohhooo. Ühesõnaga allatulek Kiboni 4800 meetri peale oli hull, üles on kergem minna kui alla tulla. Kibos jälle soe söök, väike kohvi-shott ja edasi. Sealt maalt peaks olema juba minu pärusmaa, mõtlesin, sest suures plaanis on alla kihutatud päris palju ja siiamaani saanud rattaga päris hästi hakkama. Seega planeerin Kibost alla Marangu väravani kulutada mitte rohkem kui tunnike. See tähendab, et kui hästi läheb, peaks kogu tripp kestma alla üheksa tunni. Ehk siis alt väravast kell 6.30 start tippu ja tagasi väravas üheksa tunni pärast, seega 15.30.
Meie teeme plaane, aga saatus itsitab
Esialgu planeerisin rattal mäkke tõusu teha 24. veebruaril kuid mõni ööpäev enne seda tabas mind kummaline haigushoog, kõrge palavik ja väga nõrk enesetunne. Plaanid muutusid, sest keha vajas taastumist – kaks järjestikust Kilimanjaro tiputõusu jätsid jälje. Samas ei saanud ju head vormipõhja, aklimatti raisku lasta, viimase kolme nädala jooksul ikkagi kaks 5895 meetrise tipu vallutust all.
Uskusin, et mäejumal on minu poolel ja minu kaheksas tripp Kilimanjarole õnnestub. Paraku on nii, et sel ajal kui meie teeme plaane, itsitab saatus pihku. Mõned päevad enne 24.veebruari, kui oli plaan teha rattal mäkke tõus, tabas mind öösel palavik – 39 kraadi, meeletud unenäod ja tohutu higistamine. Ega järgmistel gi päevadel midagi head ei olnud, kõik „lõõrid kinni“ ja liikusin nagu udus, ei miskit head. Koroonat polnud. Õnneks tuli Kilimanjaro Rahvuspark mulle vastu ja lükkasime tripi 26. veebruari peale. Paraku ei olnud 25. veebruarilgi piisavalt parenemise märke ja palusin veel ajapikendust. Last call määrati looduspargi poolt 28. veebruari peale kella 6.30ks. See oli ka minu viimane võimalus.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kaks väikese vahega ligemale 6000 meetrist tipu vallutust tõmbasid keha energiavarudest tühjaks ning palju polnud vaja, et tippvorm pauguga tükkideks lasta. Aga ilmselt vajas keha puhkust, head süüa, kosumist, hingele pai tegemist. Igal hommikul 1,5 liitrit värsket mango mahla ning öko kanamunadest omlett – see päästis minu maailma ja jalgrattal Kilimanjarole tõusu.
26. veebruaril oli otsustamise koht – kui minu vana keha mootor tuksub õiges rütmis, siis tean, et ta hakkab järjest paremini tööle. Tegin koos jooksjatega 45 minutilise maratoni eelse soojenduse, et saada keha ja ainevahetus tööle, kondid, ihuliikmed liikuma ja see parandas enesetunnet juba märgatavalt. Viimane test valmisolekuks oli plaanis teha 27. veebruaril Tansaania poolmaratonil ning siis esmaspäeva hommikul otsustada, kas tuleb minna või jääbki plaan plaaniks.
Poolmaratonil läks mootor õigesti tuksuma, 21 kilomeetrit kulges mõnusalt, aeg 1:50 pulss 150-160 vahel. Enesetunne tipp-topp, seega tuleb 28. veebruaril plaan teoks teha ja võtta ette tripp Kilimanjaro tippu armsa jalgrattaga Calssic.
Tavaliselt käiakse mäel ja vallutatakse tipp 5-8 päevaga, selle sees on ka ülimalt oluline aklimatiseerumise aeg. Sõltumata kõigist ettevalmistustest ütleb kohalik statistika, et kõigist alustanutest 25% tippu kahjuks ei jõua. Seda lihtsalt seetõttu, et keha ei kohane kõrguste vahega, mõnel juhul ei ole ka vaim piisavalt sitke.
Ja lõpuks on tipp
Hommikul oli äratus kell neli, kott selga ratas kaasa ja minek. Kilimanjaro Rahvuspargi väravasse jõudsime varavalges. Ratturid kasutavad Kilema küla rada ja sealt väravatest hakkab liikumine tipu suunas.
Esimesed paar tunnikest on rada täitsa sõidetav kuid ega see tõusunurk halasta, kasvab kõrgus kasvab kaldenurk, peab rattalt maha ronima ja vahelduseks sõitmisele kõndima. Oli selline kombo matkamisest, jooksmisest, triatlonist ja duatlonist, kus erinevad lihasgrupid töös. Mida kõrgemale, seda rohkem rattaga koos astumist ja koormust saab siis kõige rohkem nelipealihas. Valus värk! Algusest peale oli kohalik giid nö seljatagune vend, tema tuules sõidust polnud juttugi, pidin teda järgi ootama. No mis teha, ju siis oli see hea, et sai vähe rahulikumalt tiksuda.
Horombo laagri juures 3800 meetri peal oli esimene supi-paus, lisaks mõned Powerbar batoonid. Liigume edasi, aga mida kõrgemale, seda kaugemale mu giidipoiss jääb. No ma ei tea, kui ta 150 korda tipus käinud, peaks nii joostes, rattaga, kui matkates unepealt tulema see mägi. Aga noh, ju ei olnud tema päev.
Viimane baaslaager oli 4800 meetri peal. Kahjuks olin sunnitud jälle tunnikese ootama kuna giid Rummi (panin talle sellise nime) oli kadunud. No selge, eks mul on siis aega rahulikult süüa jälle, nautida peale surutud puhkust ja küllaga aega ratas lahti võtta – valmistusin põhitõusuks.
Tehniliselt oli siis nii, et ratas läks köitega vana seljakotiga selga, selline 13 kg korraliku Classicut seljas, no ikka kannad ju oma armsamat kukil. Selleks ajaks oli ka Rummi juba söönud, joonud, pissil käinud.
Vot see, mis nüüd algas, seda ei soovita ka vihavaenlasele! Nelipealihas juba enne tulitas, aga see, mis nüüd toimus, oli karm. Lihased lausa karjusid piimhappest, lisaks juurde väike kõrguse moment ja koormus. Jälgisin oma südamelöögi sagedust ja kohati tundus, et ma lausa seisan, absoluutselt ei liigu edasi. Aga adreka laksu sain ikka kui poolel tõusul vaatasin, et kus on minu giid? Ennäe, minust tagapool pool tunnikest. No vot ma ei tea, kes keda saatis ja kes kellele giid oli.
Gilmans point orienteruvalt 5600 meetri peal on koht, kus kõik, kes sinnani jõudnud, on sertifikaadi ära teeninud. Mul polnud sellest aga ei sooja ega külma, sest minu eesmärk oli ikkagi tipp. Mis seal salata, kiire tulek oli teinud oma töö, tunda andsid kerged tasakaaluhäired.
Kui olime Stella point´i juures, oli jäänud vähem kui 30 minutit. Pagan, läheb ikka karmiks, mõtlesin. Tasakaaluhäired võimenduvad ja kaheksa-tunnine tööpäev on jätnud mu nelipealihasele ka jälje. Lõpp tuleb tegelikult vägagi raskelt. Külm on, kraade -10 C ja tohutu tuul. Powerbari kummikad on ülimalt sureks abiks. Südames saadan toitjale soojad soovid, Olge tervitatud ja õnnistatud!
Ja lõpuks on tipp! Olen üksinda, panen ratta n.ö statiivile ja teen pilti. Mina, Kilimanjaro tipp 5895 meetril ja armas Classic. Jõuab ka Rummi kohale, kes peale 150-ndat tipus käimist ütleb et ta on surnud, tema keha ei tööta. Arusaadav, minu oma ka mitte, teeme kiirelt pildid ja alla minek, sest päike hakkab loojuma ja temperatuur langeb veelgi.
Ülesminek kestis 9 tundi ja 31 minutit. On seda vähe või palju? Arvan, et sellist trippi ei soovitaks vaenlaselegi, sest see on nii pagana karm! Tõusta 1800 meetri pealt ülesse Uhuru tippu 9,5 tunniga – meiesugustele nö merepinna inimestele on see väga suur katsumus. Isegi kohalikud rahvuspargi vahid ütlesid, et ega me normaalsed pole.
Allatulek
Seiklused ei lõppenud tippu tõusuga, allatulekuga hakkas nalja saama.
Kuna kellaaeg oli juba selline kus väljas läks üha pimedamaks, tuli ruttu tegutseda. Esialgu sai allapoole tulles natuke maad sõita, aga siis algas kivine laava ja seal tuli ratast jälle vedada. Üle kivide oli seda keeruline teha – enda jalad pidid eelkõige terveks jääma. Pimenes, lisandusid pilved ning tekkis tohutu udu. Alla sõitmisest ei olnud enam juttugi, tuli vaadata kuidas üldse ellu jääda ja õige teeots leida. Kahjuks sõber Rummi jalad ka enam ei pidanud ja nii me järjest aeglasemaks jäime.
Mingil hetkel jõudsime tagasi Kibo baaslaagrisse, toitusime seal kiirelt sellest, mida leidus Tactical Foodback kotikeses, teevesi koos Powerbar geeliga otsa ja edasi. Ega kellelgi polnud kerge, mida kiiremini alla saad, seda paremaks läheb. Paraku oli udu, tuul ja jahedus need faktorid, mis järjest rohkem tunda andsid. Tagatipuks pani Rummi veel kaks korda rattaga külili ja ta keeldus kategooriliselt edasi sõitmast. Väike psühholoogiline nõustamine, „lappisin“ ta kuidagiviisi kokku ning jätkasime vaikselt veeremist. Kõik, kes Kilil käinud, teavad, mis tunne on seal kivide vahel astuda, meie aga laveerisime pimedas ja udus.
Horombo laagri juures 3800 meetri peal teatas giidipoiss, et ta ikka ei ole valmis edasi sõitma ja nii keerasimegi boksi, magasime seal hommikuni ära ja liikusime edasi. Loomulikult polnud ma arvestanud sellise käiguga, polnud ühtegi magamisvahendit. Tuli sättida ennast lavatsile ja jope peale tõmmata.
Külm öö oli, aga ega ma siis papist poiss pole. Hommikul kella kuuest hakkasime allamäge veerema nii, et piduriklotsid suitsesid. Terve teekond allamäge oli väljakutse, kaldenurk oli korralik, lisaks kruus, kivid ja eelnevatel päevadel vihmasajust kraavid. Kogu protsess oli ülimat tähelapanu ja keskendumist nõudev.
Aga lõpuks me alla jõudsime – elusate ja tervetena. Soov oli nonstop trip, kuid reeglid ja ligemisearmastus seekord seda teha ei lasknud. Üksi, see tähendab ilma sertifitseeritud giidita ehk antud juhul Rummita, rahvuspargis liikuda ei tohtinud ning inimlikult ei saanud ju teiselt rohkem nõuda, kui tema inimvõimete piir lubas. Alatine arusaam, et teekond kaaslasega sõltub suuresti ka partnerist, peab olema kontrollitud ja usaldusväärne, Rummi oli tubli, ta lihtsalt ei jõudnud.
Miks ma selliseid asju teen?
Usun, et sellelaadsed kogemused, kus keha ja vaim teevad koostööd, kus tunned lähedaste inimestega hingelist ühendust väga sügaval tasandil, on midagi, mida saame võtta kaasa. Materiaalsed asjad on olulised täna, siin ja praegu, kuid kogemused ja hingesugulus on väärtus igavikulises tulevikus.
Non stop to the top toimis! See oli üliraske ja nõudlik ettevõtmine, aga Classic on Classic ja Powerbar on Powerbar, Rummi on Rummi ja mina olen mina. Olen tänulik &Momentsile, kes aitas organiseerida aklimatiseerumise J Olen tänulik elule ja oma perele, et mul on olnud võimalus teha spontaanseid ja teistsuguseid asju! Mõelge enne, kui sama teekonda alustate! Mina vist homme kohe uuesti ei läheks. Soovin teile unistuste täitumist!
Rattaga sai rajast sõita ca 30-40%, ülejäänud aja tuli 13 kilogrammist ratast kaasas vedada, seega lisaraskus päris suur. Ligikaudu 3 kilo andsid raskust juurde söök, jook ja lisariided.
Palun ärge seda pulli järgi tehke sest normaalsed inimesed käivad Kilimanjarol 5-8 päeva matkamas, nautimas. Ülimalt oluline on aklimatiseerumise päevad, sest kehal on vaja kohaneda kõrgusega.
Tänud #andmoments ; #hawaiiexpress ; #tänudsalule
Margus Püvi
01.03.2022
