Kui rääkida selle aasta seiklustest, ei saa mööda Andmomentsi korraldatud matkast Balkani poolsaarel Kosovos ja Albaanias, kus märkamatult satuti Montenegrossegi. “Chernogoriyasse,” täpsustas üks vene keelt tonkav matkaja.
Sügisesel teekonnal Dinaaride mäestiku, inglisekeeli Dinaric Alps, südamesse jõudsid meie matkajad avastada paiku, mis on peidus igapäevaelu kiirteede ja internetiühenduse taga ehk nagu Andmomentsi matkadel ikka ette tuleb, kogesid teelised elu ka elektri, sooja toa ja vee ning intenetita.
Eriilmelised matkarajad viisid grupi läbi rohkem või vähem mägiste maastike, ikka ja jälle võeti pea kilomeetri jagu tõusumeetreid, et siis teist sama palju orgudesse laskuda. Ka kunagiste liustike sulamise järel jäänud liustikujärved ja jäise kristallselge veega mägijõed ning kosed ei jätnud kedagi külmaks. “Iga päev oli uus seiklus. Mägedes liikudes ei tea kunagi, milline vaade sind järgmise nõlva taga üllatab. See teebki mägedes matkamise nii põnevaks,” jagab matkajuht Merle Rallmann oma kogemust.
Peale looduslike vaatamisväärsuste on Dinaaride mäestiku alad rikkad kultuuriliseltki. Matka päevad muutsid elamuste rohkemaks läbitud karjusekülad, kus kevadest sügiseni kariloomi karjatatakse. Mitmed neist on muust maailmast eraldatud ja sinna ei vii autoteid. Matkajad said osa kohalikust eluolust, külastades ka vaid mõne majapidamisega külasid, kus elu on püsinud muutumatuna sajandeid. “Külalislahkus on siin midagi enamat kui viisakus – see on eluviis,” ütleb Merle ja meenutab ühel vihmasel päeval teele jäänud vanapaari, kes matkajad tuppa teele-kohvile kutsus. “Kui olime jalga puhanud, tuli päike välja. See oli paljudele päeva kõrghetk!”
Dinaaride mäestik, mis kulgeb läbi mitme Balkani riigi, on Albaaniasse jõudes eriti muljetavaldav. “Dinaaride kõrgemad tipud kaovad sageli pilvelaamade vahele, ent ka siis on nõlvadelt avanevad hingematvad vaated midagi, mida pildid ei suuda edasi anda,” meenutab matkajuht.
Selle piirkonna iseloomulikud tunnused hõlmavad mitmekesist maastikku, mille moodustavad sügavad kanjonid, kõrged karstilised mäetipud ja ulatuslikud metsaalad, kus eestlastele väga palju tuttavaid liike, ent mõistagi ka üllatusi. “Kollamusta salamandrit ei olnud meist keegi näinud!” imestab Merle. Kohaliku matkajuhi Enise jutu kohaselt on salamandreid tegelikult mitu liiki ja need piirkonnas sama levinud kui konnad Eestis.
Alustuseks ajalooline Peci patriarhi klooster
Meie matkaseiklus Andmomentsiga üle Dinaaride algas ajaloolisest Peci patriarhi kloostrist, mida valvasid politseinikud. Seda põhjusel, et klooster kuulub serblastele. Poliitikast tuli retke käigus juttu mitmel korral. Serbia riik ei ole Kosovot iseseisva riigina siiani tunnustanud ja serblasi elab Kosovos väga vähe, õigupoolest on enamus rahvastikust albaanlased ja Albaania lippe lehvib riigis ehk rohkemgi kui Kosovo omasid. Mõnda võis näha inimtühjal väljal mägedeski.
Esimesel matkapäeval alustati tõusu, mis viis kuni 1950 meetri kõrgusele ja pakkus kohe nii imelisi vaateid kui ka
tuttavat taimeriiki. Matkajuht Merle kirjeldas seda kui suurepärast ettevalmistust eesootavaks nädalaks täis avastusi.
Teekond kulges läbi muutlike ilmastikuolude, kus kuivad perioodid asendusid vihmasajuga, mis muutis maastiku müstiliselt uduseks. Kõmisev äike ja vihmahood lisasid päevadele kontraste. Kõrgeim paik, kuhu jõudsime küündis ligikaudu 2200 meetrini, tol päeval läbisime pea 17 kilomeetrit. Kahel ööl peatusime elektri ja wifita külakestes, mis talveks tühjaks jäävad – kohalikud kolivad pudulojustega talveks alla orgu. Nendes peatuspaikades jagasime majutust matkajatega Tšehhist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Inglismaalt ja Austraaliast.
Pilvede vahelt paistev päikesekiir
Matkapäevad olid täis looduse muutlikkust ja kohalike elanike soojust. Tore mälestus jäi meeltesse udusest ja vihmasest hommikust, mis muutus peale lõunast kohvipausi karjuseperes päikesepaisteliseks, matkajatele avanesid lummavad vaated, mis andsid energiat jätkata teekonda avaratel mäenõlvadel ja puujuurtega kaetud metsaradadel. See marsruut osutus üheks lihtsamaks, kuid oli siiski rikas kultuurikohtumiste ja loodusilu poolest.
Puhkepäev ja paadisõit Komani järvel ja Shala jõel pakkus matkajatele võimaluse taastuda ja ka üliägedat vaheldust. Ümbritsevate mägede ilu veepinnalt pakkusid mõnusat tausta hinge tõmbamiseks, mida täiendasid ideaalselt kohalikud maitsed – külm õlu ja sütel küpsenud forell. Ehkki see päev nõudis vähem füüsilist koormust, olid visuaalsed elamused rikkalikud, pakkudes silmadele põhjalikku “trenni” ning südamele ja meelele rahu.
Viimane tõus ja matkareisi lõpp
Kuues ja viimane matkapäev algas teekonnaga Valbonest Trethi, mille jooksul kogunes tõusumeetreid ligi 900. Matka eripäraks oli see, et suur osa tõusust mäeharjale toimus järjestikku, nii, et võttis korralikult võhmale ka kogenud matkasellid. Samas tippu jõudes oli võimalus kiigata mäeharjast mõlemale poole orgu. Lõõmav päike ei teinud eluolu lihtsamaks, mistõttu rühkimist oli omajagu. Matkajad said teel lehvitada hobustele, kes vedasid suuri seljakotte üle 1800 meetri kõrguse mäe. Ka nende enda kotte. Pärast tipus tehtud pilte algas teekond teisel pool mäge, ikka alla orgu. Lõpuks kogunes langusmeetreid 1100 meetrit, mis kulgesid suures osas juba varjulistes pöögi- ja männimetsades.
Teekonna lõpp-punktis, Trethi orus asuvas külalistemajas, ootas matkajaid soe dušš, renoveeritud külakirik ja kohalike karjuste lamba- ja veisekarjad.
Seiklus vabas looduses
Reisi korraldajate jaoks on oluline, et osalejad tunneksid end turvaliselt, kuid saaksid samas kogeda autentset seiklust. Andmomentsi matkareisid on tuntud oma hoolikalt valitud marsruutide poolest, mis on piisavalt väljakutsuvad, kuid samas jõukohased. “Meie eesmärk on näidata inimestele kohti, kuhu nad muidu ei satuks,” sõnab Merle.
“Kogu kogemus teeb tugevamaks nii keha kui vaimu, ja kuigi matk oli väljakutsuv, pidasid kõik grupiliikmed kenasti vastu ning vajadus villiplaastrite järele oli minimaalne,” võtab Merle reisi kokku. Tema sõnadest õhkub tõelist kirge ja austust nende maade ja kultuuride vastu, mis tervitavad iga matkajat avasüli, pakkudes rohkem, kui esmapilgul paistab. Dinaaride mäestik on kahtlemata üks Euroopa peidetud aardeid, mille avastamine rikastab iga seikleja elu.
