August 2017. Vaevalt olin naasnud paarinädalaselt Altai mägimatkalt Venemaalt, kõrvus endiselt kummitamas „Moiljubimõi Barnaul“ (laul, mis meid kogu matka, alates ettevalmistustest kuni reisi lõpuni, saatis), kui teisel tööpäeval kontoris mõistsin, et ma lihtsalt pean tagasi mägedesse saama. Lihtsalt pean …. Aga et siis kuhu? Kaua pead ei murdnud – avasin Andmomentsi kodulehe (ma päriselt olengi Andmomentsi suur austaja), valisin REISID ja kohe hakkas silma kaunis valge stuupa ning sõnapaar Väike-Tiibet. Rohkem polnudki vaja. Oligi aeg Himaalajaga tasapisi tutvust teha ning uus Buddha kuju koju tuua.
Kaks nädalat puhkust, mis graafikus novembrikuule olin lükanud, tuli nüüd kenasti septembrikuiseks puhkuseks vormistada. Veidi küll närveerisin, et kuidas ma lähen, vahetult reisilt naasnuna, reetlik mägede jume näol, uue puhkuse avaldusega oma ülemuse juurde, kuid taaskord sain tõestust sellele, et kui ikka midagi väga soovid, siis maailm (antud juhul siis minu ülemus) aitab soovi täitumisele kenasti kaasa.
Põhja-India, Ladakhi piirkond. Esimene India reis. Meeles levinud ütlus, et India kas meeldib väga või sa lihtsalt ei talu seda, väljusime lennujaamast varahommikusse sooja niiskusesse, päike silmapiirilt tõusmas ning ma juba teadsin, et minule meeldib. Delhi tänavate värvikus ja kontrastsus, lõhnad, helid ja visuaal – vastakaid tundeid tekitav olustikoma karmis ja julmas reaalsuses, samas ka sõnatuks tegevas ilus ja harmoonias. Tuleb võtta nii nagu see on – ilma hinnangute, asjatu kaastunde ja haletsuseta. Me oleme vaatlejad. Libisesin sellest kõigest läbi ja võtsin endaga, mis pidi kaasa tulema. Sellest saabki alles hiljem aru.
Aga põhiosa matkast oli alles ees ja see oli hoopis teine India – karge, kõrge, veidi kinnine, ometi heatahtlik ja sõbralik, budistlik –ees ootas Ladakhi piirkond, esimene peatus Leh. Meie kaheksaliikmeline punt võeti kohalike kommete kohaselt sõbralikult vastu ja nii jätkus see tegelikult kogu matka vältel. Tore saatjaskond, mis koosnes kuuest mehest ja 12 veoloomast (eeslid ja muulad), väärib vaid kiitust ja tänu, sest kogu retke vältel olime igati hoitud ja toetatud, alates hommikusest auravast teetassist, mis telgiukse vahelt koos äratusega sisse poetati kuni ergutavate hüüete ja laulukesteni mäel, kui üles rühkivates sammudes hoog kaduma kippus. Väga südamlikud ja abivalmid, ja täpsed. Võisime üsna kindlad olla, et kui päevase rühkimise järel laagripaika jõuame, on meie telgid juba püsti ja kuum tee (roheline-, ingveri-, masala-) küpsistega ootamas. Ja need rikkalikud söögikorrad …. Lihtsalt ime, kui mitmekesist toiduvalikut olid mehed võimelised kaasaskantavas köögis meile valmistama. Iga päev midagi veidi teistsugust. Ja suur oli meie üllatus ja tänu, kui viimasel õhtu kogu saatjaskond puhastes särkides ja pidulik-rõõmsate nägudega meile tordi tõid … ilus ….
Matka kirjeldust lugedes ma esialgu veidi pelgasin nii kõrgust (u 5300 m) kui raskusastet, mis lubas, et saab raske olema. Ma ei olnud varem isegi mitte üle 4000 m käinud ega teadnud, kuidas keha ja vaim hakkama saavad. Nüüd võin täiesti ausalt kinnitada, et keskmiselt sportliku füüsilise vormiga ja rahuliku aklimatiseerumis- ning kõndimistempo juures on see retk igati jõukohane. Vere maitset suus ei ole. Kõige nautimiseks jääb aega … ja ka endaga olemiseks.
Elamuse ja kogemuse saab igaüks isesuguse, nii see olu on – käime koos, aga ikkagi igaüks omaette. Seetõttu üksikasjalikku kirjeldust oma tunnetest ja läbielamistest siia ei laota. Küll aga ei saa ma jätta tänamata meie matkajuht Fredi, kes minu arust on selle töö peale lihtsalt ideaalne, sest ta on väga kogenud matkaja, sõbralik, kannatlik, diplomaatiline, kiire mõtlemisega, leidlik, naljasoonega, laulab ja mängib pilli, ei väsi peaaegu mitte kunagi ära ja suudab ka kõige raskematel hetkedel kaaslaseid innustada. Ja ma ei liialda põrmugi.
Ühesõnaga, oli taaskord suurepärane retk ja valgest vasest, türkiisi ja lasuriidiga kaunistatud Yab-Yum kujukese (kes teab see teab 😉 tõin ka ära!
Autor: Triin Rand
