Üks hea viis jaanuarikuisest süngusest välja astuda on minna Kagu-Aasiasse. Kui Tai tundub liiga turistirohke, siis miks mitte kasutada hiljaaegu avanenud võimalust külastada selle maailmajao kõige avastamata osa – Myanmari; hiljutise nimega Birma. Meie matka marsruut sai alguse Putaost, mis on riigi põhjapoolseim keskus. Sealt suundusime mööda metsa-, mägi- ja külavaheteid edasi India piiri poole. Nõnda kogesime enda jaoks pisut tolle tundmatu riigi elust-olust.
Kuna Myanmar oli pea pool sajandit militaarvalitsuse agressiivse mõju all, on turism seal alles lapsekingades. Selles suhtes võib paralleeli tõmmata ehk vaid naabruses oleva Laosega, kus külastaja kogemust raamib samuti aastasadu paljuski muutumatuna püsinud erinevate etniliste gruppide traditsiooniline elulaad. Reisi vältel tõdesime kui moonutatud on välismaailma mulje sellest puutumatu loodusega asupaigast. Tõsi, pidime taotlema eriluba, et lennata Yangonist Putaosse ja lennu toimumise üheks eelduseks oli, et on piisavalt reisijaid. Aga kuna praegune valitsus on kehtestanud ranged reeglid turistide kaitseks ja kuna kohalikud ei ole veel tüdinud võõrastest nägudest, suhtuti meisse eheda sõbralikusse ja uudishimuga, mis on tänases Kagu-Aasias aina haruldasem.
Viimane linn enne matka oligi Putao, kust liikusime edasi põhja poole. Läbisime esimesed kakskümmend midagi kilomeetrit autoga, et siseneda aina vähem defineeritud maailma, mille teed ja rajad igal aastal vihmaperioodil läbimatuks muutuvad ja millest enamus ei ole kaardi peale jõudnud. Siin ei kehtinud enam meile tuttavad süsteemid ja kohalikud elasid viisil, mis jättis ainult parasjagu põllusaadust igale kogukonna liikmele. Seega oli meile pikalt ette planeeritud kohaliku reisifirma poolt sobiv söögimoon igas peatuspunktis. Suure hulga kuivaineid ja muud riknematut kandis kaasas meie saatemeeskond.
Mitu päeva oli orientiiriks Namlami jõgi.
Esimestel päevadel möödusime mitmest tillukeset külast ja ületasime 1400 meetri kõrgusel asuva Shaunggaungi mäe tipu.
Äralõigatud asukohaga külades toimis elu omasoodu ja meil avanes näiteks mitu korda võimalus end kurssi viia sealsete laste koolieluga. Kuigi lapsed on enamasti esimesel võimalusel rakendatud kodus ja põllul, on neil võimalus istuda ka koolipingis. Õpetajaid aga tihti napib.
Kohtusime ühega neist. Tütarlaps, kes ise oli 22-aastane, andis üsna kesise keeleoskusega inglise keele tunde kõigile klassidele. Õpilaste puhul oli tunda entusiasmi, millega sellesse õppeainesse suhtuti. Õppimisviisidest jäi omakorda kõrvu ühislugemine, mil igaüks luges valjusti ja teistega üheaegselt oma materjali, tehes seda loomulikult erineva tempo ja valjudusega. Tulemuseks oli arusaamatu, kuid kaugeleulatuv sumin. Kuidas nõnda on võimalik keskenduda, on müsteerium inimesele, kes on üles kasvanud väga individualiseeritud õppevormidega; kuid mingit tajuviisi arendab kindlasti ka taoline harjutus.
Meie matka teekonda kaunistasid taamal sillerdavad lumised Himaalaja mäetipud ja ereroheline lopsakas taimestik. Olime tulnud teise maailma otsa, et imetleda siinseid metsikuid orhideesid ja põnevat ning värvikirevat džunglielanikkonda. Reisi keskpunkti tähistas igasuguse tsivilisatsiooni seljataha jätmine ja jõudmine vihmametsa mägijõgede juurde.
Imelise looduse keskel ööbisime toigastele ehitatud bambusonnides.
Olles ümbritsetud hõredate seintega, olid onnid loomulikul viisil harmoonias loodusjõududega. Ruumi äärtes sai end kenasti mattidele magama seada ja ruumi keskel oli tule jaoks betoonplaat. Kuna puudus korsten, oli vaba tuule liikumine hütis ainult teretulnud. Metsahelide keskel suikumine võttis päevasest teekonnast väsinud ja õnnelikena vaid mõne minuti.
Tagasiteeks valisime teise marsruudi. Teepeal möödusime mõnest minnes tuttavaks saanud külast ja õige peatselt olime tagasi Putaos. Põhjapoolseima keskusena on see üks väheseid, kus edukalt toimib rahamajandus ja meiegi suundusime kohalikku turgu uudistama. Märkasime, et seal müüdi suurtes kogustes kreeka pähkleid. Ümberkaudsete külade elanikud tulid siia suurte laadungitega oma saaki müüma. Enamasti liigutakse jala ja olenevalt koduküla asukohast kestab antud palverännak mitu päeva, ületades 1200 meetrise mäejalami.
Meie tee viis aga tagasi lennujaama ja juba õhtuks saabusime Yangoni. Tähistasime kohalikus restoranis ilusa reisi lõppu, sest juba järgmisel päeval tuli Myanmariga hüvasti jätta ja argiellu naasta.
