Horvaatia rannik meenutab paljuski Kreekat. Mööda rannajoont sõites jääb ühele poole lõpmatu arv Aadria mere saari ja teisele poole ulatuslikud karstialad. Edasi sisemaale minnes võib sattuda kohtadesse, kus ei jää märkamatuks hiljutise kodusõja märgid, sealhulgas mahajäetud külad. Meie jätsime sisemaa järgmiseks korraks ja võtsime seekordseks orientiiriks helesinise mere.
Kuna Horvaatia ei ole eestlasest reisihuvilise jaoks just väga kaugel, oli kõigil seltskonna liikmetel kindel soov sihtkohta Spliti lennata juba paar päeva enne rattasõidu algust. Nii sai pikemaks venitada muidu üheksapäevast aktiivset puhkust ja ühtlasi tutvuda Dalmaatsia ranniku suurima linnaga. Split on üks Horvaatia populaarsematest sihtpunktidest ja seda põhjusega. Spliti vanalinn, nagu ka Tallinna vanalinn, on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas ja seal leidub meie ajaarvamise algusperioodil ehitatud hooneid. Üsna tavalise vaatepildina oli linn täis turistide saginat, kuigi hooaja alguseni oli veel nädal-kaks aega. Meie saabumise ajal olid paljud väiksemate kohtade toitlustusasutused näiteks alles kinni ja praamiliiklus hõre. Seega väga valikut ei olnud, mis kellast linnast lahkuda ja rattamatkaga alustada. Läksime ainsa hommikuse kiirlaevaga. Sihtpunkt Vela Luca oli Splitist nelja tunni kaugusel Korčula saarel ja tahtsime hiljemalt ennelõunat rataste selga istuda. Rattaid aga laevale ei lubatud ja üks meeskonnaliige läks kaubikuga mööda maismaad. Kuna Eestist oli edukalt kohale sõidetud kogu rahva varustusega, ei olnud need lisatunnid maanteel midagi kaelamurdvat ja laeva kohale jõudes ootas saateauto juba sadamas.
Nagu meie rattamatkadel traditsiooniks on saanud, möödus esimene aktiivne päev rahulikus tempos. Keegi ei kihutanud, kuigi liiklust oli vähe. Aega jäi märgata ümbritsevaid looduse ja külaelu vaateid ning harjutada end maikuise soojusega. Ööbimiskohta jõudes tekkis enne hotelli õhtusööki vaba hetk Korčula linna peale minemiseks, aga üldiselt hoidsime endi seltsi, et grupiga paremini tuttavaks saada ja eesootavaks päevaks värsked olla.
Järgmise päeva varahommikul seadsime sammud taas praamile, seekord koos ratastega, et liikuda edasi sadamalinna Orebicusse, kust algas kohe pikem tõus. Sõitu raamisid paremal pool mäestikud ja vasakul puhas sinine meri. Taamalt hakkasid paistma pikad read tuttavaid taimi – terve regioon oli täis viinamarja iseäralike lehtedega vääte. Ilmselgelt oli siinne kliima istandusteks ideaalne ja erinevate veinifarmide kohta hakkas teeäärest vastu tulema hulk silte. Ühtse hääletusega otsustasime päevasõidu keskel kinni pidada ja pakutavat degusteerima minna. Peatuspunktiks kujunes Donja Banda, kus teiste hulgas proovisime Horvaatia kaubamärki Plavac Mali tumedat kanget veini, mille nimi on tuletatud kohalikust viinamarjasordist (plavac – sinine, mali – väike) ja mille maitset meie grupp kiitis.
Olime just teekonda jätkamas, kui tekkis idee õhtul kuskile kohalikku restorani sööma minna. Tõele näkku vaadates ei olnud eelmise päeva hotelli õhtusöök kõige paremal tasemel olnud ja ilma pikema plaanita hakkas reisijuht läbi helistama Trpanj’i restorane, et meie suurele grupile (16 inimest) teine variant organiseerida. Õnn naeratas ja telefoni võttis vastu Konoba Riveri omanik, kelle üks esimesi küsimusi oli, et mida me süüa soovime, taat läheb just merele. Milline vedamine. Mida muud soovida kui catch of the day! Tundus, et tegemist on pereäriga ja ilmselt pakutakse meile traditsioonilist toitu.
Selles suhtes oli meil õigus, nagu kohale jõudes tõdesime. Selgus ka, et Konoba River on tegelikult veel ehitusjärgus, aga see ei takistanud pererahval õhtusööki ja meelelahutust pakkumast. Uksed avati spetsiaalselt meie tulekuks ja niipea kui end lauda sättinud olime, toodi eelroad. Restorani omanikud, isa ja poeg, istusid suurema osa õhtust meie seltsis ning ühel hetkel haaras taat kitarri ja hakkas laulma. Mis siin salata, sellest sai õige pea suurem ühislaulmine. Õhtusöögi joogid muretseti vastavalt soovile lähedalasuvast poest ning naabri juurest; muu hulgas pakuti proovimiseks tolle kodukootud traditsioonilist ploomi brändit slivovitzi. Saime teada, et hulk ranniku restoranidest toimivad pereäridena. Kui arvestada lisaks kodumajutuse populaarsusega, ei ole midagi imestada, et keskmine reisija satub tihti kokku horvaatide peredega, nii nagu meiegi tol õhtul.
Järgmise päeva retked (Trpanj’st Makarskasse ja sealt Brač’i saarele) olid kogu reisi kõige nauditavamad. Tuult peaaegu ei olnud, kuigi sõitsime rannikuäärsetel maanteedel. Pikad langused, mis viisid kiirused astronoomiliste numbriteni, tekitasid korraliku sõiduekstaasi ning mõned korrad põrgukuumuses järskudel serpentiinidel sai jõutreeninguga asja tasakaalustada. Ööbisime need paar päeva väikese jahisadama ümber koondunud linnakeses nimega Bol, kus mõned grupiliikmed kasutasid ära võimalust rannas aega veeta. Bol’i rannajoonel on eraldi nimi Zlatni Rat (või, Kuldne Neem), sest see suubub puhta valge noolena merre, luues tugeva hoovuse tõttu super tingimused purjelauasõiduks.
Reisi lõpuks suundusime tagasi Spliti, kus tegime viimase sõidu linnast välja. Teepeal oli parajasti liikumas hulk rattureid, kes kõik olid teel jalgrattavõistlusele ning moodustasid omaette paraadi. Kuna olime juhuslikult paraadi lõpus kaasa sõitmas, sai meilegi osaks teeäärtel kaasaelava rahva ergutus. Mitte halb viis reisi lõpetamiseks.
