Autor: Monika Viidul
2023. aasta oktoobris käisin Zimbabwes, kus matkasin koos viie toreda kaaslasega mööda kärestikulist Zambesi jõge, vaatasin Victoria joa jalamilt 108 meetri sügavusse kukkuvat vett ja imetlesin safaril enam kui kümmet liiki loomi.
Olen aastaid mägimatkadel käinud ja viimase 8 aasta jooksul teinud seda AndMomentsi seiklusreiside kaudu. Kui AndMoments pakkus välja minu jaoks traditsioonilise mägimatka asemel hoopis raftingureisi Zimbabwes, siis kõnetas see mind kohe. Kunagi ammu olin käinud ühepäevasel raftingul Nepalis. Sellest ajast jäi meelde võimas tunne, mis mööda jõemöllu kihutades tekib. Nii saigi otsus tehtud ja reis broneeritud.
AndMomentsi poolt oli korraldatud väga hea teenindusega kohalikud giidid, kes tegid enne veele minekut põhjaliku instruktaaži ja hoolitsesid meie heaolu eest kogu viiepäevase raftingu ajal jagades ühtlasi pidevalt infot jõel ja kallastel toimuvast ning nähtavast. Samuti korraldas AndMoments meile majutuse enne ja pärast raftingut. Ise hoolitsesime aga raftinguvälise meelelahutuse eest. Hulljulgemad kasutasid võimalust ja tegid Zambesi jõe kohal benji-hüppeid, kõik koos käisime Victoria joa jalamilt alla vaatamas, mõnede kaaslastega kogusime elamusi safarilt kohalikus looduspargis ja muidugi nautisime suurepärase hotelli majutust, toitlustust ning meeldivalt jahedat basseini.
Saatana bassein
Reisi esimese elamuse saime Zimbabwe naaberriigis Sambias. Nende kahe riigi vahel voolabki võimas Zambesi jõgi, mis saab toidet ka Victoria joast. Sambia poolel asub Devil´s pool ehk saatana bassein, mis on looduslik veekogu otse Victoria joa jalamil. Devil´s pooli tehakse giidide juhtimisel ekskursioone, mille käigus tuleb esmalt vees ujuda-kõndida basseinini ja siis on võimalus ettevaatlikult üle serva vaadata. Julgustuseks ütlevad kohalikud giidid rõõmsalt, et „ära karda, ma hoian sind jalast“. See just liiga turvaline ei tundunud, aga saime hakkama. Vaatamist ergastasid basseinis elutsevad väikesed kalakesed, kes näkitsesid õrnalt meie nahka. Ilmselt olid need Garra Rufad või nende sugulased, keda Eestis saab tellida endale pediküüri tegemiseks. Devil´s pooli külastamiseks valisime varahommiku – siis on vaated kõige kaunimad, sest varase päikesepaiste ja Victoria joast lenduvad tuhanded imetillukesed piisad tekitavad koos vikerkaari.
Benji-hüpped piirijõe kohal
Zimbabwe ja Sambia piiriks oleva Zambesi jõge ületava silla keskele on üles seatud benji-hüppe võimalus. Seda otsustas kasutada meie viiesest pundist kolm julget. Igale hüppajale anti kaasa GoPro kaamera, et jäädvustada tema otsesed langemisemotsioonid. Lisaks filmiti hüppe korraldajate poolt iga hüpet sillalt ja kaldalt. Iga hüppaja sai siis hiljem filmitut vaadata ja otsustada, kas soetada endale filmitud materjal või piirduda sõprade jäädvustamisoskusega. Igal juhul oli emotsioon nii langejatele kui ka pealtvaatajatele väga võimas.
Kärestikud, krokodillid ja jõehobud
Peamine eesmärk Zimbabwesse minna oli jõel matkamine ehk rafting. Viie päeva jooksul läbisime ligikaudu 120 km ja ületasime selle jooksul kümneid kärestikke. Ainuüksi esimese päevaga sõitsime läbi umbes 25 kärestiku. Kärestikud on liigitatud raskusastmete järgi ja kõige keerulisemad meie teekonnal olevatest olid 6. astme omad. Paadiga läbisõitmiseks olid need liiga ohtlikud. Nii kõndisime 6. astme kärestike puhul kaljusid mööda teisele poole ja jälgisime, kuidas meie giidid toimetasid paadi üle kärestiku kasutades selleks mitut erinevat moodust. Mõnikord lasti paat ühel pool lahti ja püüti teisel pool kärestikku kinni, teine kord seoti köis paadi külge ja juhiti alus selle abil ohtlikust kohast üle ise kaljul kõndides. Kõige rohkem vaeva nõudis aga paadi tassimine kaljusid mööda teisele poole kärestikku.
6. astme kärestikke oli siiski vähe, kogu matka jooksul jäi neid meie teele 4-5 tükki. Kõige vägevama elamuse saime aga 5. astme kärestikke läbides. Siis pahises laine vägevalt üle paadinina ja meie giid jagas professionaalselt käsklusi, kas sõuda kiirelt või väga kiirelt. Paar korda viis laine mõne meist ka üle paadiserva ja siis tuli kiirelt tegutseda, et kaaslane tagasi paati tõmmata. Õnneks õpetati meile kõigile see võte kohe matka alguses selgeks ning viie päeva jooksul tekkis tunne, et inimese paati tõmbamine on meile väga loomulik tegevus. Seda küll mitte sellepärast, et me kogu aeg kogemata üle serva oleksime kukkunud, vaid seetõttu, et käisime end pidevalt imesoojas vees värskendamas. Paati tagasi oli aga kõige lihtsam ikkagi sõbra abiga saada.
Meie sõiduvahendiks oli suur kummipaat, mille servadele mahtus istuma kuni kaheksa inimest. Lisaks sõitis meiega kaasa teine sama suur paat, millega transporditi varustust – toitu, nõusid, magamismatte, meie isiklikke asju ja telke.
Meil olid tõesti telgid kaasas, kuid telkides ööbis meie pundist vaid kaks inimest, sest ööd oli meeletult soojad. Enamik meist, sh mina, eelistasime magada tähistaeva all. Tekkigi ei tahtnud väga peale võtta, sest väljas oli öösiti 28-30 kraadi.
Nagu öeldud, käisime aeg-ajalt paadist ujumas. Jõel sõudes lubas giid meil osades kärestikulisemates kohtades suplema minna. Põhjus selles, et tasane vesi meeldib väga ka krokodillidele ja seetõttu pole see koht just parim paik ujumiseks. Oma matka jooksul nägime jões nelja krokodilli piilumas – veest paistsid välja vaid sõõrmed ja silmad – ning viimasel matkapäeval silmasime ka kahte jõehobu. Neid nähes käskisid giidid meil eriti kiiresti sõuda, sest jõehobud on väga head ujujad ja sukeldujad, kes võivad väga väledalt vees liikuda. Jõehobusid peavad sealsed inimesed aga õigustatult veel ohtlikumaks kui krokodille.
Ligi 10 liiki loomi vaid 3-tunnisel safaril
Olles Aafrikas ei saanud me jätta kasutamata võimalust käia ka looduspargis safaril. Zimbabwes peatusime pärast raftingut linnas Victoria Falls, mille piirist vaid viieminutilise autosõidu kaugusel asus kohalik looduspark.
Juba veidi enne kohalejõudmist nägime tee ääres tüügassigu ja impalaid. Parki sisenedes kohtasime peatselt ka elevante. Lõpuks nägime neid nii mitu korda, et nad ei tekitanudki meis enam üllatust. Lisaks nägime pühvleid, paaviane, kaelkirjakuid, sebrasid ja erinevaid linnuliike. Kui enamik meie teele sattunud loomi ei teinud autohäältest väljagi, siis üks metsaelanikest – hirve sarnane kudu – oli väga arglik ja teda õnnestus vaid läbi ime pildile püüda. Vahetult enne pargist lahkumist õnnestus meil kohata ka nelja lõvi, kes liikusid parasjagu joogikoha poole.
Kustumatu mälestus
Aafrika jättis unustamatu mulje. Eriti võimsa emotsiooni andis muidugi rafting. Tegemist on väga vinge matkamise võimalusega, mis pakub tõeliselt meeldejäävaid kogemusi. Õnneks said meie kogemused jäädvustatud ka professionaalsele videole, mille tellimise kasuks koos tiimiga otsustasime. Et seda videot teha, sõitis meiega esimesel raftingupäeval kajakiga kaasa kaameramees, kes meie tegemisi jäädvustas.
Tänu oskuslikule ja põhjalikule juhendamisele ning heale turvavarustusele julgen seda veeseiklust soovitada ka neile, kel varasemat raftingukogemust ei ole. Peamine on, et vesi meeldiks, et adreanaliinipuhang mõjuks boonusena ja et seda kõike oleks koos sinuga nautimas lahedad matkakaaslased.
Pakub huvi? Järgmine võimalus meiega Zambesi raftingu seiklusele tulla on 2024. aasta novembris! Rohkem infot leiad siit (link: www.andmoments.com/reisid/rafting-zambesi-joel-zimbabwes)
