Rafting Zimbabwes – unustamatu kogemus

Autor: Monika Viidul

2023. aasta oktoobris käisin Zimbabwes, kus matkasin koos viie toreda kaaslasega mööda kärestikulist Zambesi jõge, vaatasin Victoria joa jalamilt 108 meetri sügavusse kukkuvat vett ja imetlesin safaril enam kui kümmet liiki loomi.

Olen aastaid mägimatkadel käinud ja viimase 8 aasta jooksul teinud seda AndMomentsi seiklusreiside kaudu. Kui AndMoments pakkus välja minu jaoks traditsioonilise mägimatka asemel hoopis raftingureisi Zimbabwes, siis kõnetas see mind kohe. Kunagi ammu olin käinud ühepäevasel raftingul Nepalis. Sellest ajast jäi meelde võimas tunne, mis mööda jõemöllu kihutades tekib. Nii saigi otsus tehtud ja reis broneeritud.

AndMomentsi poolt oli korraldatud väga hea teenindusega kohalikud giidid, kes tegid enne veele minekut põhjaliku instruktaaži ja hoolitsesid meie heaolu eest kogu viiepäevase raftingu ajal jagades ühtlasi pidevalt infot jõel ja kallastel toimuvast ning nähtavast. Samuti korraldas AndMoments meile majutuse enne ja pärast raftingut. Ise hoolitsesime aga raftinguvälise meelelahutuse eest. Hulljulgemad kasutasid võimalust ja tegid Zambesi jõe kohal benji-hüppeid, kõik koos käisime Victoria joa jalamilt alla vaatamas, mõnede kaaslastega kogusime elamusi safarilt kohalikus looduspargis ja muidugi nautisime suurepärase hotelli majutust, toitlustust ning meeldivalt jahedat basseini.

Saatana bassein

Reisi esimese elamuse saime Zimbabwe naaberriigis Sambias. Nende kahe riigi vahel voolabki võimas Zambesi jõgi, mis saab toidet ka Victoria joast. Sambia poolel asub Devil´s pool ehk saatana bassein, mis on looduslik veekogu otse Victoria joa jalamil. Devil´s pooli tehakse giidide juhtimisel ekskursioone, mille käigus tuleb esmalt vees ujuda-kõndida basseinini ja siis on võimalus ettevaatlikult üle serva vaadata. Julgustuseks ütlevad kohalikud giidid rõõmsalt, et „ära karda, ma hoian sind jalast“. See just liiga turvaline ei tundunud, aga saime hakkama. Vaatamist ergastasid basseinis elutsevad väikesed kalakesed, kes näkitsesid õrnalt meie nahka. Ilmselt olid need Garra Rufad või nende sugulased, keda Eestis saab tellida endale pediküüri tegemiseks. Devil´s pooli külastamiseks valisime varahommiku – siis on vaated kõige kaunimad, sest varase päikesepaiste ja Victoria joast lenduvad tuhanded imetillukesed piisad tekitavad koos vikerkaari.

Benji-hüpped piirijõe kohal

Zimbabwe ja Sambia piiriks oleva Zambesi jõge ületava silla keskele on üles seatud benji-hüppe võimalus. Seda otsustas kasutada meie viiesest pundist kolm julget. Igale hüppajale anti kaasa GoPro kaamera, et jäädvustada tema otsesed langemisemotsioonid. Lisaks filmiti hüppe korraldajate poolt iga hüpet sillalt ja kaldalt. Iga hüppaja sai siis hiljem filmitut vaadata ja otsustada, kas soetada endale filmitud materjal või piirduda sõprade jäädvustamisoskusega. Igal juhul oli emotsioon nii langejatele kui ka pealtvaatajatele väga võimas.

Kärestikud, krokodillid ja jõehobud

Peamine eesmärk Zimbabwesse minna oli jõel matkamine ehk rafting. Viie päeva jooksul läbisime ligikaudu 120 km ja ületasime selle jooksul kümneid kärestikke. Ainuüksi esimese päevaga sõitsime läbi umbes 25 kärestiku. Kärestikud on liigitatud raskusastmete järgi ja kõige keerulisemad meie teekonnal olevatest olid 6. astme omad. Paadiga läbisõitmiseks olid need liiga ohtlikud. Nii kõndisime 6. astme kärestike puhul kaljusid mööda teisele poole ja jälgisime, kuidas meie giidid toimetasid paadi üle kärestiku kasutades selleks mitut erinevat moodust. Mõnikord lasti paat ühel pool lahti ja püüti teisel pool kärestikku kinni, teine kord seoti köis paadi külge ja juhiti alus selle abil ohtlikust kohast üle ise kaljul kõndides. Kõige rohkem vaeva nõudis aga paadi tassimine kaljusid mööda teisele poole kärestikku.

6. astme kärestikke oli siiski vähe, kogu matka jooksul jäi neid meie teele 4-5 tükki. Kõige vägevama elamuse saime aga 5. astme kärestikke läbides. Siis pahises laine vägevalt üle paadinina ja meie giid jagas professionaalselt käsklusi, kas sõuda kiirelt või väga kiirelt. Paar korda viis laine mõne meist ka üle paadiserva ja siis tuli kiirelt tegutseda, et kaaslane tagasi paati tõmmata. Õnneks õpetati meile kõigile see võte kohe matka alguses selgeks ning viie päeva jooksul tekkis tunne, et inimese paati tõmbamine on meile väga loomulik tegevus. Seda küll mitte sellepärast, et me kogu aeg kogemata üle serva oleksime kukkunud, vaid seetõttu, et käisime end pidevalt imesoojas vees värskendamas. Paati tagasi oli aga kõige lihtsam ikkagi sõbra abiga saada.

Meie sõiduvahendiks oli suur kummipaat, mille servadele mahtus istuma kuni kaheksa inimest. Lisaks sõitis meiega kaasa teine sama suur paat, millega transporditi varustust – toitu, nõusid, magamismatte, meie isiklikke asju ja telke.

Meil olid tõesti telgid kaasas, kuid telkides ööbis meie pundist vaid kaks inimest, sest ööd oli meeletult soojad. Enamik meist, sh mina, eelistasime magada tähistaeva all. Tekkigi ei tahtnud väga peale võtta, sest väljas oli öösiti 28-30 kraadi.

Nagu öeldud, käisime aeg-ajalt paadist ujumas. Jõel sõudes lubas giid meil osades kärestikulisemates kohtades suplema minna. Põhjus selles, et tasane vesi meeldib väga ka krokodillidele ja seetõttu pole see koht just parim paik ujumiseks. Oma matka jooksul nägime jões nelja krokodilli piilumas – veest paistsid välja vaid sõõrmed ja silmad – ning viimasel matkapäeval silmasime ka kahte jõehobu. Neid nähes käskisid giidid meil eriti kiiresti sõuda, sest jõehobud on väga head ujujad ja sukeldujad, kes võivad väga väledalt vees liikuda. Jõehobusid peavad sealsed inimesed aga õigustatult veel ohtlikumaks kui krokodille.

Ligi 10 liiki loomi vaid 3-tunnisel safaril

Olles Aafrikas ei saanud me jätta kasutamata võimalust käia ka looduspargis safaril. Zimbabwes peatusime pärast raftingut linnas Victoria Falls, mille piirist vaid viieminutilise autosõidu kaugusel asus kohalik looduspark.

Sunset Cruise on the Zambezi River / meeting the Hippos

Juba veidi enne kohalejõudmist nägime tee ääres tüügassigu ja impalaid. Parki sisenedes kohtasime peatselt ka elevante. Lõpuks nägime neid nii mitu korda, et nad ei tekitanudki meis enam üllatust. Lisaks nägime pühvleid, paaviane, kaelkirjakuid, sebrasid ja erinevaid linnuliike. Kui enamik meie teele sattunud loomi ei teinud autohäältest väljagi, siis üks metsaelanikest – hirve sarnane kudu – oli väga arglik ja teda õnnestus vaid läbi ime pildile püüda. Vahetult enne pargist lahkumist õnnestus meil kohata ka nelja lõvi, kes liikusid parasjagu joogikoha poole.

Kustumatu mälestus

Aafrika jättis unustamatu mulje. Eriti võimsa emotsiooni andis muidugi rafting. Tegemist on väga vinge matkamise võimalusega, mis pakub tõeliselt meeldejäävaid kogemusi. Õnneks said meie kogemused jäädvustatud ka professionaalsele videole, mille tellimise kasuks koos tiimiga otsustasime. Et seda videot teha, sõitis meiega esimesel raftingupäeval kajakiga kaasa kaameramees, kes meie tegemisi jäädvustas.

Tänu oskuslikule ja põhjalikule juhendamisele ning heale turvavarustusele julgen seda veeseiklust soovitada ka neile, kel varasemat raftingukogemust ei ole. Peamine on, et vesi meeldiks, et adreanaliinipuhang mõjuks boonusena ja et seda kõike oleks koos sinuga nautimas lahedad matkakaaslased.

Pakub huvi? Järgmine võimalus meiega Zambesi raftingu seiklusele tulla on 2024. aasta novembris! Rohkem infot leiad siit (link: www.andmoments.com/reisid/rafting-zambesi-joel-zimbabwes)

Kas Svaneetia süda lööb sama taktis kui mägede vaikne sosin? Andmomentsi poolt korraldatud matkareis sellesse Gruusia ajalooliselt külluslikku piirkonda 2024. aasta juunis pakkus osalejatele meeldejäävaid kogemusi. Matkagrupi juht Ott Väli jagas entusiastlikult: “Reis vastas täielikult reisikirjelduses antud lubadustele,” ütles ta.

uuepäevane seiklus viis osalejad läbi Svaneetia lumiste mäetippude ja sügavate orgude, avades võimaluse tutvuda piirkonna autentsete külade ja eheda Gruusia köögiga. “Matkamine käis käsikäes kultuuriga,” rõhutas Väli. Matkajad said kogeda Svaneetia rikkalikku ajalugu ja kultuuri, näiteks külastades Ushguli külasid, mis on üks maailma kõrgemal asuvaid pidevalt asustatud kohti.

Matkagruppi kuulusid seitse seiklejat ning kohalik teejuht, kes oli meie giidiks läbi piirkonna ajalooliste ja looduslike vaatamisväärsuste. Grupp oli vanuselt ja taustalt kirju, pakkudes rikastavat kultuuride ja elukogemuste segu, mis kajastus igas vestluses ja ühises tegevuses.

Vaated, vaated ja vaated..

Grupi päevakava oli järjepidev ja sisutihe. “Olime mägedes kuus päeva järjest, ja iga päev sisaldas umbes 5-6 tundi matkamist, pärast mida jõudsime järgmisesse külla, kus oli võimalus puhata ja ümbrust nautida,” selgitas Väli. “Matkamine käis käsikäes kultuuriga,” rõhutas Väli. Kultuurilise rikkuse kogemine jätkus ka pärast mägedest naasmist, kui osalejad said võimaluse tutvuda piirkonnaga lähemalt.

Matkamine mäestiku avarustes, kus avanevad hingematvad vaated, on iseenesest põnev seiklus. Rajad ei olnud küll inimtühjad, kuid inimtegevuse harvad jäljed lõid tasakaalu metsiku looduse vahetu kohaloluga. Iga natukese aja tagant ilmnesid külad või üksikud majad. Külatänavatel vabalt liikuvad loomad ja järk-järgult toimuv moderniseerimine lisasid matkale omapära.

Õhtuti kogunesime külalistemajades, kus veetsime ühiselt aega näiteks kaardimänge mängides. Hoolimata sellest, et enamus grupist olid varem võõrad, kujunes kiiresti välja sügav ühtekuuluvustunne, mis muutis matka veelgi nauditavamaks.

Ilma vingerpussid meid ei pidurdanud

Kuigi ilm oli enamasti hea, tõi üks vihmane päev matkajatele lisaväljakutse. “Vihmaga matkamine oli väljakutse, kuid see polnud üle jõu käiv,” kirjeldas Väli. “Vihm lisas matkale dünaamilisust, pakkudes osalejatele võimalust tõestada oma vastupidavust ja nautida looduse ilu ka keerulisemates tingimustes.”

Sel vihmasel päeval seisime silmitsi väljakutsega: jõe ületamine, mis oli sel hetkel kiirevooluline ja jalgsi läbimiseks ohtlik. Gruusias on hobuste kasutamine sellistes olukordades tavaline ning meiegi võtsime appi need usaldusväärsed kaaslased. Hobustega jõe ületamine lisas matkale põnevust ning pakkus turvalist viisi loodusjõududega toimetulekuks. See kogemus andis võimaluse tunda end osana vanadest matkatavadest, mis on Gruusias aastasadu elujõus püsinud.

Kultuur ja köök
Meie matk Svaneetias pakkus rikkalikke kultuurielamusi, mida rikastasid kohtumised kohalike elanikega. Nägime lähedalt nende traditsioone ja eluviisi. Ühel õhtul külalistemajas viibides avanes meil harukordne võimalus nautida Gruusia meeslauljate esinemist, mis oli tõeliselt meeliülendav kogemus.

Lisaks kultuurilistele elamustele rõõmustas meie meeli ka Gruusia köök. Svaneetia pakub tõelist gastronoomilist rännakut – alates juustuga täidetud hatsapureidest kuni mahlakate hinkalideni, mida täiendas rohke taimne toit ja traditsiooniline liha. Iga päev tõi endaga kaasa uue toiduelamuse.

Kui tahaksid ka minna..

Svaneetia eristub teistest maailma paikadest oma puutumatuse ja kõrvalisusega. See Gruusia mägipiirkond on justkui peidetud paradiis, kus lopsakas ja metsik loodus avaneb oma täies ilus. Matkates Svaneetia radadel, avastasime arvukalt paiku, kus inimkäsi polnud maastikku muutnud. Metsikud metsad, jõgede kohin ja mägede majesteetlik vaikus pakkusid pidevalt uusi elamusi, kinnitades Svaneetia kui ühe eraldatuima ja puutumatumana säilinud loodusnurga erilisust.

Svaneetia on ideaalne sihtkoht nii algajatele matkajatele kui ka kogenud seiklejatele. “Kodus istudes ei juhtu põnevaid asju,” soovitab Väli julgelt Svaneetiat külastada. See piirkond on suurepäraselt ligipääsetav isegi neile, kes alles astuvad esimesi samme matkamise maailmas. Kuid ka kogenud matkajatele on Svaneetias palju avastamisrõõmu – igal sammul võib leida midagi uut ja põnevat.

Juuni 2024 tõotas pakkuda erilist seiklust Bosnia ja Hertsegoviina südames, kui Andmomentsi matkagrupp, juhendatud kogenud matkajuhi Mati Terestali poolt, suundus avastama Balkani poolsaare idüllilisi maastikke. “Kõik läks vahvasti,” alustab Terestal meie vestlust meenutades, kuidas kolm mägigiidi juhtisid gruppi läbi hästi korraldatud radade, mis kulgesid läbi rahvusparkide ja ürgse looduse.

Bosnia ja Hertsegoviina on maa, kus ida kohtub läänega, kus igal sammul põimuvad islami, õigeusu ja katoliku kultuuride jäljed, moodustades ainulaadse kultuurilise lõuendi. Riik asub Balkani südames, pakkudes vapustavaid vaateid nii mägedele kui ka sinisele horisondile. Riigi ajalugu on olnud keeruline ja konfliktiderohke, mis on loonud sügavaid kultuurilisi kihte ja keerukaid lugusid, mida kohalikud elanikud oskavad meisterlikult jutustada.

 

Ka riigi pealinn Sarajevo on tuntud kui “Euroopa Jeruusalemm” ning on näide sellest, kuidas mitmed religioonid ja kultuurid võivad koos eksisteerida, pakkudes tõeliselt multikultuurset kogemust. Vanadest mošeedest kuni gooti kirikuteni, põimides omavahel traditsioone ja ajalugu.

Kohtumised metsiku loodusega

Bosnia ja Hertsegoviina mägede võlu on kirjeldamatu. Meie matkagrupp rändas läbi vanade, võimsate mändidega kaetud mägede, mis peitsid endas tõelisi aardeid – nagu 2000 meetri kõrgusel kasvavad metsmaasikad tänu millele oli terve mäehari punane. Mäeharjadelt avanesid ka hingematvad vaated, mida ei varjanud ükski puu, andes tunnistust looduse suurejoonelisusest.

 

Mitmeid mäetippe vallutades, mõned neist kuni 2000 meetri kõrgusel, kogesid matkajad nii füüsilisi kui ka vaimseid saavutusi, mis olid sama muljetavaldavad kui loodus ise. Need mäeharjad ja tipud, mida jäädvustati nii meelde kui ka fotodele, tõid esile erakordse päeva, mil looduse ilu oli vaieldamatu ja kõigile kättesaadav, ilma ühegi takistuseta.

 

Üheks matka tipphetkeks oli haruldane kohtumine isakaruga, kellest matkasellid jäid vaid 150 meetri kaugusele. “Tuul oli tema poolt, ta tõusis käppadele, vaatas meie poole ja siis pani joostes minema. Ründama ta ei hakka, kui tal poegi ei ole,” kirjeldab Terestal seda meeldejäävat hetke. Lisaks karule õnnestus grupil märgata ka kaljukitse ja rebasepoegi, lisades reisile veelgi metsikumat hõngu. Bosnia on ka koduks ühele Euroopa kõige puutumatumale loodusele, mida Sutjeska rahvuspark eredalt demonstreeris.

 

Lisaks looduslikele vaatamisväärsustele oli matkajatel võimalus kogeda loodust, mis on Balkanile omane. “Meil oli üks päev mägedes võimalus ületada ka Montenegro riigipiiri, mis koos giidiga oli lubatud. Boonus, osad inimesed said Montenegro kirja,” jagab Terestal.

Ilm oli paras ja grupp lõbus

Ilm pakkus meie matkagrupile kõikvõimalikke olusid, alustades pealinnas valitsenud suvisest kuumusest kuni jahedamate temperatuurideni mägedes. Sarajevos ulatus temperatuur kuni 30 kraadini, mis andis päevadele troopilise tunde, samas kui mägistes piirkondades oli õhutemperatuur meeldivam, jäädes 22–24 kraadi vahele.

 

Kuigi reisi vältel tabas matkalisi paar korda vihm, olid ettevalmistused piisavad — vihmakeebid olid alati käepärast. Enamasti oli tegu hoovihmadega, mis ei seganud matkamist oluliselt. Eriti meeldejääv oli üks äikesetorm, mida saime lähedalt ja võimsalt kogeda, lisades reisile adrenaliini ja värskust.

 

Meie matkagrupp koosnes erakordselt huvitavatest isiksustest, sealhulgas kaks õppejõudu ja kaks endist kohtunikku, kes kõik jagasid sügavat huvi looduse ja seikluste vastu. Nende uudishimulikkus ja avatus uutele kogemustele tegid grupisisese suhtluse eriti rikkalikuks ja meeldivaks.

Head aega täpsus, aga see on OK

Bosnias viibides tuli grupil kohaneda kohaliku ajakasutusega, mis erines oluliselt Lääne-Euroopa täpsusest. “Kuigi meile öeldi, et transport saabub kell 9.30, võis tegelikkuses see aeg nihkuda kuni kahe tunni võrra. Selline lõtvus ajakavades oli harjumatu, kuid grupi liikmed kohanesid kiirest,” muljetab Mati.

 

Anekdoot, mis grupis ringles, rääkis grusiinist, kellelt küsiti matemaatikatunnis, palju on 2×2, ja vastas „kusagil 5, 6, 7“. Bosnias tundus see nali kohati täpselt samamoodi kehtivat, eriti kui oodatud sõiduk pidi saabuma kell 9, kuid tegelikult jõudis kohale alles kell 10. Siiski, hoolimata ajaliste nihete esinemisest, toimusid kõik planeeritud tegevused, lihtsalt veidi hilisema ajakava järgi. Grupp õppis peagi, et Bosnias tähendab kokkulepitud aeg pigem suunist kui ranget kellaaega.

Ajalooline sild ja veinikeldrid

Bosnia ja Hertsegoviina reisil avaldas meie matkagrupile sügavat muljet Mostari linn oma võluva vanalinna ja turuga. Mostar, tuntud oma ajaloolise silla ja etnokultuurilise mitmekesisuse poolest. Vanalinnas leidub arvukalt käsitööpoodide, kus müüakse siidi ja kašmiiri, luues tunde, justkui oleks astutud ajas tagasi.

 

Eriliselt meeldejääv oli õhtusöök ühes kohalikus restoranis, kust avanes hingemattev vaade valgustatud sillale. Silla ilu õhtul tuledes on vaatepilt, mis jääb kauaks meelde. Lisaks sellele korraldati linnas ka ekskursioon, mille käigus külastati moslemiturgu ning nähti sõbralikult koos elavaid moslemi ja kristlikke kogukondi. “Mostar on koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi pöörduda,” muljetab maailmarändur Mati.

Veel üks meeldejääv peatus oli kohalik veinikelder. Bosnia, kuigi enam tuntud oma ajalooliste vaatamisväärsuste poolest, on ka viljakas viinamarjakasvatuse piirkond, tänu mägede ideaalsele kliimale. Prantslaste toodud veinikultuur on juurdunud ja meie kogemus veinikeldris näitas kohalike viinamarjade kvaliteeti. Me ei jätnud kasutamata võimalust osta kaasa mitu pudelit kohalikku veini, et meenutada seda erakordset reisi.

Külm vesi otse Bosnia südamest

Meie reisigrupp avastas Bosnia südames Blagajis asuva Buna jõe allika, mis on üks Euroopa suurimaid maa seest väljuvaid jõgesid. See paik on ainulaadne mitte ainult oma kristallselge vee ja kauni ümbruse tõttu, vaid ka tänu seal asuvale ajaloolisele Stjepan-Gradi kindlusele. Kindlus kõrgub muljetavaldavalt jõe kohal ja pakub hingematvaid vaateid. Üks huvitav fakt on, et Buna jõe allikas voolab välja hiiglaslikust koopast ja on kuulus oma tohutu veemahu poolest, mida arvatakse olevat üks suurimaid karstiallikaid Euroopas.

Blagajis asuva Tekija kloostri ajalugu on täis põnevaid lugusid ja sündmusi, mis seovad kokku inimsuhted ja vaimse pühendumuse. Üks eriti köitev lugu räägib sellest, kuidas klooster sai kohtumispaigaks eri religioonide esindajatele ajal, mil piirkonnas valitsesid pinged ja konfliktid. 16. sajandil, kui Tekija klooster oli just valminud, külastas seda üks eriti mõjukas Derviši munk, keda tunti kui suurt rahumeest ja vahendajat. Sellel ajal oli piirkond konfliktide risttee, kus sageli põrkusid kristlaste ja moslemite huvid. See Derviši munk, kes oli tuntud oma sügava tarkuse ja kaastunde poolest, kasutas Tekija kloostri ainulaadset asukohta ja pühakoda kui platvormi, kust alustada dialoogi mõlema kogukonna vahel. Legend räägib, et tema algatatud kohtumised päästsid piirkonna mitmest suuremast konfliktist ja säilitasid rahu ajal, mil suuremad lahingud oleksid võinud puhkeda.

See lugu, mis on põimitud Tekija kloostri müüride vahele, rõhutab kloostri rolli kui rahu ja leppimise sümbolit läbi aegade ning jääb tunnistajaks sellele, kuidas sügav vaimsus ja pühendumus võivad ühendada erinevaid kogukondi isegi kõige raskematel aegadel.

Kohtumised kohalikega

Meie matkagrupp veetis kolm ööd mägikülas asuvas hotellis, mida juhtis erakordselt meeleolukas hotellipidaja. Tema juures ööbides said matkalised mitte ainult mugava peavarju, vaid ka võimaluse arutada kohalike matkaradade ja traditsioonide üle, mis rikastas kogu reisikogemust. Hotellipidaja osutus ka asjatundlikuks nõuandjaks toiduvalikute osas, eriti kui arutelu keskmes oli taimetoitlaste vajadused.

 

Bosnias, mis on tuntud oma liharohke köögi poolest, oli taimetoidu saamine väljakutse, kuid keegi ei jäänud nälga. Kohalik köök on sama mitmekesine nagu selle kultuur, pakkudes selliseid roogi nagu ćevapi, burek ja tufahije, mis kõik peegeldavad riigi kultuurilist mitmekesisust.

Matkajuhi soovitused unustamatuks seikluseks

Matkajuht Mati jagab olulisi soovitusi tulevastele Bosnia ja Hertsegoviina külastajatele, kes soovivad nautida selle riigi rikkalikku loodust ja kultuuri. Terestal soovitab kõigil külastajatel veeta aega just Bosnia rahvusparkides, mis on erakordselt puutumatud, kuna sealsetes metsades pole aastatuhandeid puid raiutud ja kõik on säilitanud oma loodusliku ilu.

 

Tulevastele reisijatele soovitab Terestal nautida kohaliku keskkonna ja kultuuripärandi ainulaadsust, andes edasi väärtusliku nõuande: kogege ja hinnake nii looduslikke kui ka kultuurilisi vaatamisväärsusi, et saada tõeline ettekujutus Bosnia ja Hertsegoviina mitmekesisusest.

Mati Terestal

 

Aastaid üle maailma matkaradu avastanud Andmomentsi giid Mati Terestal on harjunud ebatavaliste teekondadega, kuid tema hiljutine seiklus Liibanonis viis ta täiesti uutesse kõrgustesse – Liibanoni. See Vahemere ja Lähis-Ida pärl, tuntud oma ajalooliste juurte ja hingematvate loodusvaadete poolest, pakkus Matile ja matkagrupile elamusi, mis ületasid kõik ootused.

Liibanon on geograafiliselt unikaalne: see on üks väheseid kohti maailmas, kus võib hommikul  mägedes suusatada ja pärastlõunal Vahemeres ujuda. See ainulaadne võimalus tuleneb Liibanoni kompaktsest geograafilisest asetusest, kus kõrged mäed ja soe mereäär on vaid lühikese sõidu kaugusel üksteisest, umbes nii 30 minuti kaugusel.

 

Näiteks Qurnat as Sawda’ mägi Liibanonis on riigi kõrgeim tipp, ulatudes 3088 meetrini üle merepinna, ja pakub talvisel perioodil suurepäraseid suusaradasid. Samal ajal on riigi pealinn Beirut tuntud oma kaunite rannajoonete poolest, mis võimaldavad aastaringselt nautida Vahemere päikest ja vett. Selline geograafiline mitmekesisus teeb Liibanonist tõelise seiklusparadiisi, pakkudes midagi paljudele maitsetele.

Segased ajad piirkonnas

Mati selgitas, kuidas hiljutised sündmused Liibanonis on turismi mõjutanud: “Pärast sõja puhkemist teatas meie reisipartner, et juba 13 gruppi oli oma külastusest loobunud. Meie olime esimesed, kes julgesid peale piirkonna konflikti algust sinna suunduda,” meenutas Mati. Seetõttu sai nende kogemus olema väga eriline ja personaalne, kuna nad ei kohanud teisi turiste peaaegu üldse.

Meie reis Liibanonis oli turvalisuse osas väga positiivne. Hoolimata regiooni keerukast poliitilisest olukorrast, ei kogenud me mingisuguseid turvalisuse probleeme. Kohalikud ja meie giidid tagasid, et me tunneksime end igal sammul turvaliselt. Nad andsid vajalikku teavet ja juhiseid, mis aitasid meil vältida võimalikke riskipiirkondi. Tänu sellele suutsime nautida reisi täiel rinnal, keskendudes Liibanoni ilule ja kultuuririkkusele, ilma et turvalisus oleks olnud mureks.

 

Liibanoni tänavakauplejate olukord on turismisektori langusest märkimisväärselt mõjutatud. Vähenev turistide hulk on toonud kaasa madalad hinnad, mis mõjutavad kohalike kauplejate sissetulekuid. “Tänavakauplejatest oli tõesti kahju,” märkis Mati, viidates turismi vähenemisele, mis on kauplejaid majanduslikult raskesse olukorda pannud.

 

Sellest hoolimata leidis matkagrupp võimaluse toetada kohalikku majandust, ostes mitmeid kohalikke käsitöötooteid. Eriti populaarseks osutusid seedripuust valmistatud esemed, nagu doominomängud, kaardihoidjakarbid ja täringukomplektid. Seedripuu, mis on Liibanoni sümbol ja mida kujutatakse ka riigi lipul, lisas nendele toodetele sügavama tähenduse. Need esemed ei pakkunud mitte ainult vajalikku sissetulekut kohalikele kauplejatele, vaid muutusid ka väärtuslikeks mälestusesemeteks, mis tõid esile Liibanoni kultuuri ja oskusliku käsitöö rikkuse.

 

Seiklused ajaloo südames

Grupi koosseis oli mitmekesine, enamasti kogenud matkajad. Hoolimata asjaolust, et tavaliselt on matkagruppides rohkem naisi, oli sel korral 70% osalejatest mehed. “See ekstreemne sihtkoht meelitas kohale julgemad matkajad,” selgitas Mati.

 

Liibanon, mis on tuntud oma keeruliste sotsiaalpoliitiliste olude poolest, üllatas oma ilu ja külalislahkusega. Üheks reisi kõrghetkeks kujunes külastus Bekaa orus asuvasse Balbeki linna, kus paikneb hästi säilinud Jupiteri tempel — üks silmapaistvamaid antiikaja templeid selles piirkonnas. Lisaks templile on Balbek tuntud ka oma hiiglasliku 1700-tonnise kivi, Stone of the Pregnant Woman, poolest, mis on andnud alust mitmesugustele legendidele ja teooriatele selle päritolu kohta. “Kohalikud ütlesid, et iidsed UFOd on sellega ilmselt seotud,” muigab Mati.

Mati ja tema grupi jaoks oli üheks reisi tipphetkeks külastus seedripuu parki. Seedripuud, mis on ka Liibanoni rahvusliku sümboli ja lipu osa, on olnud oluline osa kohalikust kultuurist ja ajaloost. Ajalooliselt väärtuslikud ja majesteetlikud seedripuud, mida on ajapikku palju maha raiutud, on tänapäeval haruldus ja seetõttu eriti hinnatud. Nende säilimine ja kaitse on Liibanoni looduskaitsjate üks peamisi prioriteete.

Liibanoni matkaradade unikaalsus

Liibanonis pakuvad mägised piirkonnad jahedat ja meeldivat ilma, ideaalset matkamiseks, kus temperatuur püsib suvel 24-25 kraadi juures. Meie käisime seal 2024. aasta maikuus.  Seevastu pealinn Beirut, asudes Vahemere rannikul, kogeb suvisel ajal kõrgemaid temperatuure, ulatudes sageli kuni 35 kraadini.

 

Ööbimised olid meil kogu reisi vältel mugavad ja turvalised ning matkarajad keskmise raskusega, tihti algasid päevad ligi 500 meetrise tõusuga, mis pakkusid korralikku väljakutset. Liibanonis leidub hulgaliselt hästi märgistatud matkaradasid, mis kulgevad läbi mägiste maastike, pakkudes võimalusi nii lühemateks jalutuskäikudeks kui ka nädalapikkusteks matkadeks. Valik on suur.

Lisaks loodusilule ulatusid mõned läbitud matkarajad kuni kahe kilomeetri kõrgusele, pakkudes väljakutseid ja unustamatuid vaateid mägedest allapoole laiuvatele orgudele ja kaugemal asuvatele linnadele. Sellised elamused rõhutasid Liibanoni geograafilist ja topograafilist mitmekesisust.

 

Liibanoni matkarajad eristuvad oluliselt Euroopa omadest. “Siin, vaatamata piirangutele, leidub mägedes luksuslikke villasid, mis on Euroopas sarnastest piirkondades keelatud,” märkis Mati. Hoolimata sellest, et Liibanon on pindalalt Eestist neli korda väiksem, on selle rahvastikutihedus märkimisväärne — riigis elab umbes viis miljonit inimest. See toob kaasa olukorra, kus rannikualadel tundub üks linn sujuvalt jätkuvat teise otsa, luues katkematu linnastu, mis venib mööda Vahemere kallast.

Kultuur ja ajalugu igal sammul

Meie matkagrupp sai võimaluse külastada üht kohalikku veinikeldrit. Sealne piirkond on tuntud oma viljakate põldude ja kvaliteetsete viinamarjaistanduste poolest, mis on Liibanoni veinikultuuri süda. Külastajatele pakutakse ekskursioone, mille käigus saab tutvuda veinivalmistamise traditsioonidega ning maitsta erinevaid kohalikke veine, mis on valmistatud unikaalsetest Liibanoni viinamarjasortidest nagu Musar ja Ksara. Nende veinide iseloomustavaks jooneks on nende keerukas maitsebukett, mis peegeldab rikkalikku Liibanoni maastikku ja kliimat. Veinikeldri külastus oli Mati sõnul üks reisi tipphetki, pakkudes mitte ainult hõrgutavaid maitseelamusi, vaid ka võrratuid vaateid ümbritsevale maastikule.

Ka kohalikud on peidetud aare

Matkareisi üheks oluliseks võtmefiguuriks osutus nende kohalik giid, kellel oli bioloogiaalane haridus. See teadmine võimaldas giidil tuua esile Liibanoni rikkaliku taimestiku, tutvustades matkajatele haruldasi ja eksootilisi taimeliike, mis lisasid iga päevale veelgi rohkem värvi ja elujõudu. “Meie giid suutis igas lehes ja õies avada uue loo,” märkis Mati, kes oli vaimustuses sellest, kuidas bioloogiateadmised muutsid matka veelgi harivamaks.

 

Erinevalt mõnest naaberriigist, kus külastajad võivad kohata reserveeritust või kultuurilisi barjääre, avanes Liibanonis matkajatele avatud ja külalislahke kogukond. “Kohtasime erakordselt abivalmis inimesi,” meenutas Mati. See kogemus lükkas ümber paljud levinud eelarvamused ja stereotüübid, mis tihti varjutavad Lääne maailma vaadet Lähis-Idale.

Mati sõnul kummutas reis tõekspidamisi, nagu oleks Lähis-Ida rahvad suletud või eemalehoidvad. “Sellel reisil saime selgeks, et sõbralikkus ja külalislahkus ei tunne piire,” ütles ta. Sellised kogemused rikastavad reisijate arusaamu ja laiendavad maailmapilti, pakkudes sügavamat mõistmist ja lugupidamist kultuuride vastu, mis võivad esmapilgul tunduda väga erinevatena.

Sõbralikult koos

Liibanon on koduks nii moslemitele kui ka kristlastele ja see demonstreerib näidet ühtsusest ja kooseksisteerimisest. Usuline mitmekesisus kajastub igapäevaelus ja kultuuris, kus eri usulised kogukonnad elavad enamasti harmooniliselt kõrvuti. Sellest hoolimata võivad sotsiaalsed tavad ja normid erineda sõltuvalt piirkonnast.

Alkoholi müük on moslemienamusega piirkondades tavaliselt piiratud või keelatud, mis peegeldab islami seaduste mõju. Mägistes piirkondades, kus meie matk peamiselt toimus ja mis on tuntud kristlaste kogukondade poolest, oli atmosfäär märgatavalt vabameelsem.

 

See vabameelsus väljendus ka sotsiaalsetes normides, näiteks naiste riietumises, mis oli vähem konservatiivne kui pealinnas. Sellised kogemused Liibanoni mitmekesistes piirkondades pakkusid matkajatele ainulaadset vaatepunkti sellele, kuidas kultuurilised ja religioossed erinevused võivad mõjutada igapäevaelu, samas pakkudes õppetundi tolerantsusest ja kultuuridevahelisest austusest.

Tasub nimekirja panna

Liibanoni matkakogemus pakkus meile füüsilisi väljakutseid ja imelisi vaateid, väärtuslikke sotsiaalseid ja kultuurilisi elamusi, mis jäävad kauaks meelde. Sellega tõestab Liibanon, et see on koht, kus iga külastaja tunneb end teretulnuna, olenemata päritolust või varasematest kogemustest Lähis-Idaga.

 

Liibanon pakub matkasõpradele erakordseid elamusi, kombineerides rikast kultuuri, maitsvat toitu ja mitmekesiseid maastikke. Neile, kes külastavad seda Vahemere riiki esimest korda, soovitame valmistuda dünaamiliseks kogemuseks, kuna poliitiline olukord võib olla muutlik. Hea teada – enamik kohalikust toidukultuurist põhineb taimetoitlusel, kuid saadaval on ka mitmesugused liharoad. Aga eelkõige domineeris ikkagi taimetoit.

 

Paljud kohalikud giidid, sealhulgas meie oma, on saanud ustavaid kliente mitmetest Euroopa riikidest, kes naasevad igal aastal, et kogeda Liibanoni ainulaadseid loodusilu. Nende jutustused ja soovitused kinnitavad, et Liibanon pakub matkahuvilistele tõeliselt meeldejäävaid ja rikastavaid kogemusi. Riigi mitmekesine maastik ja rikkalik kultuuripärand pakuvad matkadel erakordseid elamusi, ühendades külastajad sügavamalt kohaliku eluoluga. Liibanon on sihtkoht, kus igal sammul avaneb midagi uut ja üllatavat, muutes iga reisi unikaalseks ja mälestusväärseks.

Bosnia ja Hertsegoviina, tuntud oma kauni looduse ja kultuuririkkuse poolest, on ideaalne sihtkoht seiklushimulistele hingedele. Hiljuti osalesin Andmomentsi korraldatud mägimatkal, mis viis meid läbi Bosnia muljetavaldavate mägede. See kogemus oli tõeliselt meeldejääv, alates hingematvatest vaadetest kuni südamlike kohtumisteni kohaliku kultuuriga.

Väike ja ühtehoidev seltskond

Grupp oli väike, mis soodustas kiiret sõbrunemist ja tugeva ühtekuuluvustunde tekkimist. Väiksem grupp võimaldas ka personaalsemat lähenemist igale matkajale, mis on eriti oluline mägistes tingimustes, kus iga samm võib olla väljakutse. Kiire sõbrunemine grupikaaslastega muutis reisi veelgi nauditavamaks ja turvalisemaks.

Kogenud ja toetav grupijuht

Grupijuht Mati Terestal, kellel on aastatepikkused kogemused mägimatkade juhtimisel, tagas, et kõik grupi liikmed tundsid end turvaliselt ja mugavalt. Mati oskus hoida gruppi koos nii mäenõlvadel kui ka puhkehetkedel oli muljetavaldav. Tema juhtimisel ei tundnud keegi end mahajäetuna või ülekoormatuna, mis on eriti tähtis algajatele matkajatele.

Aukartust äratavad vaated ja kultuuriline rikkus

Bosnia mägede ilu oli midagi enamat kui lihtsalt fotode jaoks – see oli elamus, mis rikastas meie hinge ja meeli. Iga kurvi taga avanesid uued vaatemängulised maastikud, mis panid automaatselt ahhetama. Matka jooksul oli meil võimalus ka kohalikku kultuuri kogeda, mis andis reisile veelgi suurema sügavuse.

Sujuv korraldus ja kvaliteetne majutus

Reisi korraldus oli laitmatu. Kõik logistilised detailid, alates transpordist kuni ööbimiskohtadeni, olid hoolikalt planeeritud. Toit, mida reisi jooksul pakuti, oli maitsev ja andis hea ülevaate kohalikest maitsetest. Öömajad olid mugavad ja puhtad, tagades, et iga päeva lõpus oleks meil mõnus puhata.

Jõukohane ka algajatele

Mati ja tema meeskonna professionaalne lähenemine tegi matka jõukohaseks ka neile, kes polnud varem mägedes matkanud. Julgustav suhtumine ja tehniline tugi tegid iga etapi saavutatavaks, mis on oluline, et iga matkaja saaks reisist maksimumi.

Kokkuvõttes oli Andmomentsi Bosnia ja Hertsegoviina mägimatk üks neist kogemustest, mis jäävad kauaks meelde, tänu imelistele vaadetele, sügavale kultuurielamusele ja suurepärasele seltskonnale. See on ideaalne valik igale seiklushimulisele inimesele, kes soovib kogeda midagi enamat kui tavalist puhkust.

Liibanon on riik, mis sageli kajastub meedias konfliktide ja kriiside kontekstis, kuid Anu Simsoni kogemused näitavad teistsugust pilti. Anu osales 2024. aasta maikuus matkareisil, mis tõi esile Liibanoni kultuuri, ajaloo ja looduse ilu, kinnitades, et reaalsus võib meediapildist oluliselt erineda.

Soe vastuvõtt

Liibanonis valitseb üllatavalt tihke asustus — ligikaudu 600 inimest ruutkilomeetri kohta. See on põhjustanud olukorra, kus peaaegu iga mäenõlv on kaetud elumajade ja teiste hoonetega, jättes vabaks maad vaid kõrgemates mäestikes. Mäed on võluvalt kaunid oma lumiste tippude ja rikkaliku taimestikuga. Eriti silmapaistvad on haruldased seedrisalud, kus puud ulatuvad kuni 40 meetri kõrgusele. Seeder, mis on ka Liibanoni lipul kujutatud puu, sümboliseerib riigi looduslikku ilu ja kestvust.

Inimesed Liibanonis on väga sõbralikud, empaatilised ja abivalmid. Meie kohalolekut tervitati mitmel korral rõõmsate hüüetega, mis näitas, et kohalikud olid meie saabumise üle siiralt õnnelikud.

Kultuurilised ja ajaloolised avastused

  • Reisi jooksul jõudsime külastada ka pealinna Beiruti, milles asub nii mõnigi tore muuseum ja mälestusmärk. Eriliselt jäi meelde mineraalide muuseum, milles on tohutu kollektsioon erinevaid kivimeid ja mineraale.
  • Ka Rahvusmuuseum jättis hea mulje oma iidsete sarkofaagide ja ajaloo kajastusega alates eelajaloolistest aegadest. Beirut on tuntud ka oma kaubatänavate ja souk’ide poolest, kus leiab toredaid suveniire, maitseaineid, erinevaid kuivatatud puuvilju ja palju muud. Kindlasti peaks kaasa ostma mõne toreda seedripuust meene.
  • Jõudsime matkata läbi Beqaa oru, mis on kuulus oma viinamarjaistanduste ja veinitootmisega. Samuti on seal laias orus ka palju viljapuid ja muud põllumajandust. Vaade Beqaa orule mäetipust on hingemattev.
  • Külastasime Baalbek’i linna, mis on tuntud maailma suurima Rooma templi – Jupiteri templi poolest ja Baccus’e (veinijumala) templi poolest, mis on üks paremini säilinud Rooma tempel maailmas. Nende varemete vahel kõndida oli imeline. Nagu oleks sattunud ajajärku 2000 aastat tagasi.
  • Matkasime imeilusast Douma külast üle mäeaheliku ja ööbisime suurepärase vaatega Tannourine

  • Qadishi org on tegelikkuses sügav kanjon, mis on ümbritsetud kaunite külade ja viljapuudega. Seal asuvad ka mitmeid tuhandeid aastaid vanad kloostrid aegadest kui kristlased olid sunnitud põgenema ja varjuma sealsesse raskesti ligipääsetavasse orgu. Samas on org väga roheline ja puuderikas, kuna sinna voolab mägedest mitmeid lume sulamisest toituvaid koskesid ja ka looduslikke allikaid. Matkaradadeks kasutasime peamiselt Liibanoni mägimatkateed, mis on väga hästi märgistatud ja ka jälgitav GPS-i abil.
  • Matka lõpetasime toredas Vahemere-äärses linnakeses Byblos, kus on samuti vana Rooma templi varemed, aga ka armas väike sadam oma kalarestoranide ja baaridega ning hubane vanalinn oma vahvate butiikide ja poekestega. Veidi kivine liivarand oli mõnus reisi lõpetuseks.

 

Liibanoni köögi maitsed

Ja muidugi tuleb mainida ka Liibanoni kööki, mis on imehea igasugu taimsete ja loomsete toitudega nagu kanafeh, falafel, hummus, fattoush, manakish, tabbouleh ja steefa. Kohalike suureks üllatuseks sõime suure rõõmuga nende rahvusrooga kibbeh nayeh’i, mis on toorest lamba- või kitselihast valmistatud maitsestatud lihamass.

Riik täis ilu, kultuuri ja külalislahkust

Igatahes oli see matkareis väga, väga tore. Kui kuulata kohaliku reisifirma ja giidi juhiseid, siis tunneb turist ennast selles riigis väga mõnusalt ja turvaliselt. Soovitan igati külastada Liibanoni mägesid ja iidseid linnakesi. Sain sellest reisist väga toreda elamuse.

Maroko, mis asub Põhja-Aafrikas ja on tuntud oma mitmekesise kultuuripärandi, ajalooliste paikade ja imeliste maastike poolest, pakub igaühele midagi erinevat. See riik on segu Araabia, Berberi ja Euroopa mõjudest, mida täiendab Vahemere ja Atlanti ookeani rannik, Saharast ulatuvad liivadüünid ning võimsad Atlase mäed. Üks selle maa kroonjuveelidest on Jebel Toubkali mägi, mis oma 4167 meetriga on Põhja-Aafrika kõrgeim tipp ja pakub väljakutseid matkahuvilistele üle maailma.

Seekordne Andmoments seiklus 2024. aasta maikuus, mida juhtis kogenud grupijuht Mihkel Nõmmela, oli tõeline unistuste matkareis. Kõik klappis täiuslikult alates ilmastikust kuni grupi ühtsuseni, pakkudes osalejatele meeldejäävat kogemust ja võimaluse vallutada see võimas tipp.

Ühtne ja toetav grupp

Mihkel Nõmmela sõnul oli see reis grupijuhi unistuste täitumine. „Kõige olulisem aspekt oli grupi ühtne võimekus ja vastupidavus, mis võimaldas meil liikuda muretult ühtlases tempos,“ selgitas ta. „Igaüks suutis sammu pidada, keegi ei jäänud maha ega kiirustanud ette, mis tähendas, et me ei pidanud kunagi kedagi eraldi ootama. See ühtsus ja tugev koostöövaim lõid positiivse ja toetava õhkkonna, kus kõigil oli ühine eesmärk – jõuda koos tippu ja hoida ühtset tempot. Kui midagi juhtus, näiteks keegi vajas abi või puhkehetke, reageeris grupp kohe, mis muutis matka mitte ainult tõhusaks, vaid ka nauditavaks ja stressivabaks.“

 

Ilm ja mäejumalad soosisid

Ilmastikuolud olid matkajatele erakordselt soodsad – vihma, tuult ega külma ei esinenud isegi Jebel Toubkali tipu vallutamisel. Matk algas Marrakechis, kus temperatuurid püsisid meeldivalt 28-30 kraadi juures, pakkudes ideaalset algust seiklusele. Marrakechi kõrbekuumust oli küll kohati tunda, kuid õnneks ei tõusnud temperatuur liiga kõrgele, võimaldades matkajatel rahulikult oma teekonda alustada.

Mägedesse jõudes muutus ilm vaheldusrikkamaks. Kuigi temperatuur langes veidi, ei olnud vihma ega tugevat tuult, mis oleks võinud matka raskendada. Päikesekreem ja päikeseprillid olid hädavajalikud, kuna päike paistis eredalt, kuid vahelduv pilvisus pakkus meeldivat leevendust.

Tipupäeva erilisus

Tipupäev kujunes kogu reisi üheks meeldejäävaimaks osaks. Grupp otsustas alustada teekonda varahommikul kell 3, et saada täisväärtuslik kogemus. Teekond algas laternate valgel, mis lõi salapärase ja põneva atmosfääri. Öine tõusmine oli omaette elamus – vaikus, karge õhk ja tähistaevas lisasid matkale erilise võlu. Grupp liikus rahulikult ja kindlalt, nautides varahommikust jahedust ja öise looduse ilu.

 

„Teekond oli jahe, kuid mitte liiga külm, ja päikesetõus mäel oli lihtsalt imeline,“ kirjeldas Nõmmela. „Varajane start oli suurepärane otsus, kuna see pakkus ainulaadset kogemust ja mõnusat ilma,“ lisas ta. Matkajad kandsid sooje riideid, kuna öised temperatuurid mägedes olid jahedad, kuid mitte liialt külmad, võimaldades neil mugavalt edasi liikuda.

 

Tipu poole liikudes avanes matkajaile aeglane ja lummav päikesetõus. Esimesed päikesekiired hakkasid valgustama Atlase mägede majesteetlikke tippe, muutes kogu ümbruse kuldseks ja soojaks. See unikaalne päikesetõusu kogemus oli vaatepilt, mida on raske sõnadesse panna ja mis jääb kindlasti kõigile osalejatele kauaks meelde.

 

„Päike soojendas meid ja võimaldas tipukogemust täielikult nautida,“ meenutas Nõmmela. Päikesetõusu ajal said kõik matkajad hinge tõmmata, vaadata ringi ja nautida hetke, mis oli kätkenud endas nii palju pingutust ja ootust. Päeva edenedes läks ilm soojemaks, mis võimaldas kõigil täielikult nautida vaadet ja saavutustunnet, mis kaasneb Põhja-Aafrika kõrgeima tipu vallutamisega.

Tipupäeva võlu ei seisnenud ainult füüsilises saavutuses, vaid ka kogukonnatundes ja jagatud emotsioonides. Matkajate vahel tekkis eriline side, mis tulenes ühisest pingutusest ja jagatud rõõmust. See päev jääb kõigile osalejatele meelde kui üks nende elu erilisemaid kogemusi, pakkudes hetki, mida ei unustata kunagi.

 

Professionaalsed giidid

Reisi õnnestumisel mängisid olulist rolli ka kohalikud giidid Hussein ja Said. Hussein, kes määras peamise tempo ja valis rajad, leidis kergesti sobivaid peatusekohti. “Hussein oli meile suureks abiks, ta teadis täpselt, kus teha peatusi ja pakkuda puhkust,” meenutas Nõmmela. Said, meeleoluhoidja ja laulja, innustas gruppi oma emotsionaalsuse ja energiaga. “Hussein ja Said täiendasid üksteist suurepäraselt, luues meile turvalise ja lõbusa matkakogemuse,” lisas Nõmmela.

 

Kohalike giidide kaasamine andis matkajatele sügavama ülevaate kohalikust kultuurist. Mihkel meenutas, kuidas ühel õhtul korraldasid giidid meeldejääva tantsuõhtu: “Nad improviseerisid oskuslikult, laulsid ja musitseerisid koos meiega. Meie vastasime omalt poolt Eesti muusikaga, kaasa arvatud lauluga „Welcome to Estonia“. Saidi ja Husseini juhendamisel tutvusime araabia viisikeste ja tantsudega, mis andis õhtule erakordselt meeldejääva mõõtme.”

Nõmmela rõhutas, et Said ja Hussein olid väga kogenud giidid, kes oskasid arvestada nii ilmastikutingimustega kui ka grupi vajaduste ja marsruutidega. “Kogu reisi jooksul oli Saidil ikka mõni kohalik viisijupp suul, leides aegajalt ka käepärase poti või panni, millel lisaks rütmi lüüa. Kõik see lõi väga meeldejääva atmosfääri,” selgitas Nõmmela. “Nende professionaalsus ja oskus pakkuda turvalist ning samas lõbusat matkakogemust olid muljetavaldav.”

 

Ööbimine baaslaagris

Ühel ööl ööbisime suures, üle 100 inimese majutusvõimalusega laagrimajas, mis oli varustatud narivoodite ja piiratud elektrivarustusega, mis oli saadaval ainult õhtuti ja öösel. „See oli minu jaoks esmakordne kogemus ja väga põnev oli näha, kuidas suur matkajate grupp üheskoos aega veedab. Meie 16-liikmeline grupp jagas omavahel 8 narivoodit, mis tõi meid teineteisele lähemale ja tugevdas meie grupi ühtekuuluvust,“ muljetas Nõmmela. Selline koosviibimine suures baaslaagris oli nii meeldejääv kui ka mugav, pakkudes võimalust suhelda ja kogemusi vahetada ka teiste tippu tõusjatega.

 

Kultuurilised elamused

Üks Jebel Toubkali matka võludest oli külalismajutuste kasutamine, mis pakkus matkajatele haruldast võimalust kogeda kohalikku eluviisi, erinedes sellega oluliselt tavapärasest telklaagri majutusest. Sellised peatumised võimaldavad külastajatel kogeda perede igapäevaelu, pakuvad matkajatele ainulaadset sissevaadet kohalikku kultuuri, kus ühiselt kasutataval pliidil valmistatakse toitu nii pereliikmetele kui ka külalistele, mis rikastavad matka kultuurilist mõõdet.

Grupi Maroko matka ajal külastati ka Berberi jõeäärset küla. Jalutuskäigud mööda jõekallast ja piilumised kohalikesse hoovidesse pakkusid haruldast võimalust näha ehedat Maroko elu. Nõmmela rääkis: “Matkamarsruut läbi küla oli silmiavav. Nägime kohalike igapäevaseid toimetusi, alates käsitööst kuni põlluharimiseni, mis andis meile ülevaate nende autentsest eluviisist.” Maroko pakub külastajatele kogeda aegumatuid traditsioone, mis on osa selle rahva identiteedist.

Soovitused tulevastele matkajatele

Mihkel, kogenud mägimatkajuhina, peab Jebel Toubkali vallutamist suurepäraseks sissejuhatuseks mägimatkamise maailma. „Jebel Toubkal, ulatudes 4167 meetri kõrgusele, on Põhja-Aafrika kõrgeim tipp, kuid mägede seas ei ole tegemist väga raske tipuga,“ selgitas Nõmmela. Ta soovitab, et algajad mägironijad harjutaksid enne ettevõtmist füüsilist vastupidavust ja matkatehnikaid, et tagada matka nauditavus ja sujuvus.

 

Nõmmela juhitud matk Jebel Toubkali tippu oli täiuslikult õnnestunud seiklus — suurepärane ilm, tõhus meeskonnatöö ja rikkalikud kultuurikogemused tegid sellest unustamatu elamuse. „Reis oli tõeline unistuste täitumine, kus iga matkaja sai osa Maroko maastike võluväest ja kultuurilisest rikkusest,“ rääkis Nõmmela. Tema sõnul jääb see matk kõigile osalejatele eredalt meelde, tänu sellele, kuidas nad koos ületasid füüsilisi piire ja avastasid enda jaoks uusi horisonte.

 

Autor: Maire Rosenberg

Hiljuti Brasiiliast naasnud kogenud seiklusreisija Maire Rosenberg jagab oma värskeid muljeid sellest Lõuna-Ameerika hiiglasest. Kevadel toimunud matkareis viis ta läbi ühe Brasiilia rahvuspargi, pakkudes unikaalseid looduselamusi ja süvendatud pilku riigi kirevasse kultuuri. Maire räägib, kuidas nad matkasid mägismaal, avastasid peidetud koski ja kogesid kohalike elanike soojust.

Brasiilia, riik, kus elab üle 200 miljoni inimese, näitas Mairele oma mitmekülgset palet. Ta osales traditsioonilistel festivalidel, maitses kohalikke hõrgutisi ja õppis tundma Brasiilia muusika rütme. Iga päev oli täis uusi avastusi, alates Salvadori ajaloolistest tänavatest kuni Rio de Janeiro kuulsatest randadest favelani. Maire mälestustes peegeldub Brasiilia elujõud ja mitmekesisus, mis köidab ja kutsub seiklushimulisi reisijaid ikka ja jälle tagasi selle maalilise riigi rüppe.

 

Brasiilia, maailmas tuntud oma pulbitseva elurõõmu, kirglike tantsude ja meeldejääva muusika poolest, avaldas Mairele muljet kui erakordselt sõbralike ja elava kultuuriga inimeste kodu. „Minu enda kogemus Brasiiliaga algas aga vastuoluliste tunnetega. Varasemad kohtumised brasiillastega Peruus jätsid mulje teatavast agressiivsusest, mis süvendas minu tõrksust Brasiilia suhtes. Kuid kui ma lõpuks ise kohale jõudsin, avanes mulle hoopis teistsugune maailm, mis lõhkus kõik eelarvamused kildudeks ja näitas mulle riigi sõbralikumat ja avastamist väärt palet,“ võtab Maire oma mõtted kokku.

 

Alustasime kultuurist

Meie reis sai alguse Salvadorist, märksa väiksem ja kodusem linn võrreldes metropoliga nagu Rio. Selles linnas, kus vanalinn päevasel ajal elab ja pulbitseb, sai meie grupp nautida tänavamuusikute esinemisi, avastada eksootilisi turge ning imetleda ajaloolisi monumente, mis kõnelevad linna rikkalikust pärandist. Kuid öiseks ajaks muutus atmosfäär salapärasemaks, mistõttu hilistel õhtutundidel igas piirkonnas liikumine ei pruugi olla turvaline.

Meie giidide oskused ja põhjalikud teadmised kogu reisi vältel olid asendamatud, aidates meil turvaliselt liikuda Salvadori vanalinnas. Giidide jutustused ja selgitused andsid meile võimaluse näha, kuidas linna ajalooline ja kultuuriline taust põimuvad tänapäeva eluga, luues rikkaliku ja meeldejääva kogemuse, mis oli sama hariv kui ka meelelahutuslik.

Matkaraja võlud ja kliima väljakutsed

Seejärel suundusime Chapada Diamantina rahvusparki, kus veetsime viis päeva matkates. Rahvuspargi mägine maastik sisaldab erinevaid ökosüsteeme. Loodus oli hingemattev – mäestik, orud, kosed, koopad ja kanjonid pakkusid vaheldusrikkaid ja meeldejäävaid vaateid. Kohalikud giidid olid asjatundlikud ja abivalmid, toit maitsev ja majutus lihtne, aga kodune. Matkareisi muutsid eriliseks lisaks loodusvaadetele just giidide teadmised ja soojus, mille abil nad tutvustasid kohalikku elu, andes matkale sügavama tähenduse. Kohalikes külades pakkus kodune majutus ja suurepärane toit ehedaid maitseelamusi.

 

Andmomentsi matkareisi rada kulges peamiselt mägedest piiratud alal ja pakkus nii naudingut kui ka väljakutseid. Ehkki rada ise polnud tehniliselt keerukas, muutsid kohalikud klimaatilised tingimused matka nõudlikumaks. Öised vihmasajud tegid rajad libedaks ja mudaseks, lisades ettevaatlikkuse vajaduse. Lisaks nõudis matkamine kõrgetel temperatuuridel ja suure õhuniiskusega, mis sageli ulatusid 28–30 kraadini, mõnusat füüsilist pingutust. Võimalus oli ka valida erinevaid matkaradu. Kes eelistas matka mäeaheliku tippu, kes eelistas matkamist orus.

 

Like a local kogemused

Koskedel ujumine Bahias oli tõeliselt värskendav kogemus! See koht oli populaarne nii kohalike elanike kui ka siseturistide seas, kes, nagu meiegi, nautisid sealset jahedat vett. Kohalikud käivad sageli koos pere ja sõpradega just neis koskedes ujumas, mis muudab selle koha eriti autentseks. Välisturistidele on see piirkond veel avastamata, pakkudes tõelist “like a local” elamust.

 

Kogemus kohalikega

Igapäevaselt kogesin, kuidas kohalikud elavad – nad armastavad oma toitu ja kultuuri. Tüüpilised road nagu riis, mustad oad ja erinevad lihahõrgutised, juustupirukad, värske kohv ja puuviljad ning kohalikud joogid ja mahlad – kõik oli erakordselt maitsev. Brasiiliast pärit kokteil Caipirinha koosneb cachaca’st, suhkrust, puuviljast ja rohkest jääst. Kokteil, mida meil pakutakse peamiselt laimiga, siis Brasiilias juuakse seda paljude erinevate puuviljadega. Palaval päeval pakub kosutust noore kookospähkli mahl ehk kookosvesi. Viimast pakutakse hotellides hommikulauas sageli vee asemel. Ja imelised mahlad.

 

Bahia piirkond on ka kulinaarselt põnev – iseloomulikud on pikalt küpsetatud liharoad ja mustad oad, mis on kohaliku köögi tüüpilised elemendid. Samuti on väga populaarsed juustuga rasvas küpsetatud pallikujulised pirukad, mis on erakordselt maitsvad. Lisaks nautisime värskeid puuvilju, nagu mangod, ananass, arbuus ja banaanid, mis kõik olid imeliselt maitsvad ja meie igapäevaseks maiuspalaks. Hotellid linnades pakkusid ka erinevat liiki kannatuslille vilju.

 

Kohalikud söögikohad pakkusid ka tõelist Brasiilia kogemust. Kuigi enamus menüüsid oli portugali keeles, mis nõudis toidu tellimisel loovaid lahendusi nagu piltide kasutamine või žestid, lisas see kogemusele omamoodi võlu. Meie giidid ja osa hotellitöötajatest suhtles ka inglise keeles, mis lihtsustas suhtlemist oluliselt. Siiski oli kohalik portugali keel piisavalt erinev, et pakkuda keelelisi avastamisrõõme.

 

Seiklus algas omalkäel

Andmomentsi reiside üheks suureks eeliseks on reiside algus sihtriigis, mis annab huvilistele võimaluse oma puhkust iseseisvalt pikendada. See paindlikkus on ideaalne neile, kes soovivad süvitsi avastada riiki oma tempos. Näiteks, kuigi minu ametlik reisiprogramm Brasiilias polnud veel alanud, otsustasin omal käel Rio de Janeirosse sõita, et iseseisvalt tutvuda linna mitmekesise kultuuriga. Selline lähenemine võimaldas mul kogeda Rios peatumist täiesti uuest perspektiivist, külastades nii kuulsaid vaatamisväärsusi kui ka kohalikke favelaid. See isikupärane lisaaeg linnas avardas oluliselt minu reisikogemust, võimaldades süvendatult sukelduda linna elurütmi ja tutvuda selle keerulise sotsiaalse maastikuga.

 

Rio de Janeiro, linn, mis on maailmas tuntud oma ikooniliste vaatamisväärsuste nagu Kristuse kuju, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand poolest, pakkus mulle palju enamat kui vaid turistilõkse. Otsustasin avastada linna teist, sügavamat palet, külastades üht selle suurematest ja tuntumatest favelatest – Favela Rocinhat koos kohaliku giidiga. Rio on vastuoluline linn – jõukad linnaosad ja favelad on kohati omavahel läbi põimunud. Ehkki elu favelades on karm, on kogukonna tunnetus ja inimestevaheline suhtlus sügav ja ehe.

 

Vaadake kaugemale karnevalist ja sambast

Matk Brasiilia rahvuspargis oli palju enamat kui pelgalt füüsiline proovikivi, see avardas mu arusaama Brasiilia elavast kultuurist ja värvikirevast loodusest. Iga päev sellel rajal oli kui õppetund – täis avastusi ja kohandusi, kuid pakkus ka rikkalikult aega lõõgastumiseks ja riigi loodusilu nautimiseks. See reis ei olnud ainult meeldejääv seiklus, vaid ka sügavam pilguheit Brasiilia kultuurilise ja ökoloogilise mitmekesisuse südamesse.

Tõepoolest, minu Brasiilia-reis avas silmad riigi kultuurilisele ja looduslikule rikkusele, näidates selgelt, et Brasiilia on palju enamat kui lihtsalt samba ja karneval. Hoolimata mõningatest turvalisuse kaalutlustest, on Brasiilia kindlasti külastamist väärt. Giidide kasutamine ja kohaliku kombeid austava suhtumise omaksvõtt tagab turvalise ja rikastava reisielamuse. Brasiilia on elurõõmu, tantsu ja muusika maa, mis pakub iga seiklushimulisele reisijale unustamatuid kogemusi.

Maire Rosenberg töötab igapäevaselt raamatupidajana, kuid tema tõeline kirg kuulub seiklustele, mis tõi ta Andmomentsi matkareiside juurde. Ta alustas matkamist 50-aastaselt, kui leidis juhuslikult internetist pakkumise Etioopia mägimatkaks. See esimene kogemus Andmomentsiga osutus erakordselt meeldejäävaks tänu väikesele seltskonnale, kellega ta sai kiiresti sõbraks ja kellega suhtleb siiani. Sellest ajast alates on Maire osalenud üle kümnel reisil!

 

Reiside korraldus Andmomentsiga pakub märkimisväärset mugavust – kõik on hoolikalt ette planeeritud alates marsruutidest kuni majutuseni. Mairele jääb ülesandeks vaid kohale ilmuda ja lennupiletid osta. Ta hindab ka võimalust reisile varem kohale jõuda või peale reisi kauemaks jääda. Aastate jooksul on matkadel kujunenud palju tutvusi ja sõprussuhteid, ning grupijuhid on alati olnud erakordselt toredad, muutes iga reisi Maire jaoks veelgi nauditavamaks.

 

Mai 2024

Kurdistani maine on tihti vastuoluline, kõigutatuna konfliktidest ja ebastabiilsusest, mis Euroopa meedias sageli esiplaanile tõstetakse. Ent Andmomentsi matkajuht August Tillo, kes on selles piirkonnas nüüdseks kaks aastat järjest aega veetnud, maalib teistsuguse pildi. “Kui ma esimest korda Kurdistanis käisin, valdas mind ebakindlus – kartsin, et see on kividega kaetud kõrb, täis ohte ja ISIS-e mõjutusi. Aga see, mida ma kartsin, ja see, mida ma nüüd tean, on kaks täiesti erinevat asja,” räägib August.

 

Kurdistan kui turvaline oaas

Kui meie rattamatka grupp 2024. aasta maikuus jõudis Kurdistanis asuvasse lennujaama, tervitas meid koheselt turvalisuse ja korralduse tase, mis eristus märkimisväärselt paljudest teistest sihtkohtadest. Eriti kui võrrelda seda näiteks Shanghaiga, kus lennujaamast väljumine võib tihti võtta aega kuni kolm tundi ja sellega kaasneb alati suur segadus. Kurdistanis, vastupidi, toimivad asjad sujuvalt ja ladusalt. Saabumine oli hästi organiseeritud, ja juba esimesest hetkest tundsime end oodatuna — abivalmidust kohtasime iga nurga peal.

 

Turvalisuse teemal arutledes märkis August, et hotellide turvameeskondades võib tihti kohata relvastatud valvureid, mis esmapilgul võib tunduda hirmutav. Kuid on tähtis mõista, et nende kohalolek pole ohu märk, vaid strateegiline otsus, mis peaks aitama külastajate turvatunnet suurendada. Relvastatud valvurite nägemine hotellides ja teistes avalikes paikades on osa laiaulatuslikust turvameetmete kavast. Kas turistid seda samamoodi tajuvad, jääb igaühe enda otsustada.

 

See lähenemine turvalisusele on osa Kurdistanis valitsevast külalislahkuse kultuurist, mis väärtustab sügavalt kõigi külastajate heaolu ja turvatunnet. Selline hoolikas ja läbimõeldud korraldus aitab luua usaldusväärse ja turvalise keskkonna, mis võimaldab turistidel piirkonda avastada muretult ja rahulikult. See on eriti oluline piirkonnas, mis on pikalt võidelnud eksitavate stereotüüpide ja väärarusaamadega, mis on sageli kujutatud läbi konfliktide ja ebastabiilsuse prisma. Tegelikkuses on Kurdistan palju rohkem, pakkudes rikkalikke kultuurielamusi, võrratut loodust ja soojade inimeste seltsi, mis kokku loovad kordumatu ja meeldejääva kogemuse.

 

Turismi võlud ja väljakutsed

Kurdistan asub Lähis-Idas, hõlmates osi Türgist, Iraagist, Iraanist ja Süüriast. Kurdide arv Kurdistanis ja selle ümbruses ulatub ligikaudu 28-30 miljonini. See etniline grupp on pikalt võidelnud oma autonoomia eest, mis on aeg-ajalt põhjustanud konflikte ja ebastabiilsust. Hoolimata sellest, on piirkond arenev ja paljude jaoks üllatavalt turvaline.

 

“Koraan ütleb, et vargad kaotavad oma käe, aga tänapäeval viiakse nad pigem televiisorisse, kus kogu ühiskond näeb nende häbistamist,” selgitab August. Ta lisab, et varastamine pole seetõttu levinud probleem. Väidetavalt, kui keegi varastab, tuuakse see avalikkuse ette läbi televiisori. Varas räägib oma teost ja terve ühiskond saab sellest teada. Selline avalik häbistamine toimib tõhusa hoiatusena, kuna see märgistab inimese mainet püsivalt ja on ühiskonnas tihtipeale tema sotsiaalse lõpu algus.

 

Üks suurimaid Kurdistani kui reisisihtkoha eeliseid, mida August rõhutab, on turistide vähesus. Erinevalt teistest populaarsetest sihtkohtadest, kus turism on muutnud kohalikud ootusärevaks näiteks kasvõi jootraha osas, on Kurdistanis säilinud autentsus ja rahulik kauplemiskultuur. Kui sa turul ei soovi midagi osta, siis ei hakka keegi sind tüütama. Võid proovida ka turul kaubelda, aga ära solvu, kui siin sellega kaasa ei tulda.

Kõht tühjaks ei jää

Siin süüakse palju ja hästi. Kurdistani söögikohtades on kombeks pakkuda rikkalikult toitu. Tavaliselt ei küsita külalise saabudes isegi tellimust, vaid lauda tuuakse kohe värske salatikauss ja vähemalt üks supikauss,“ muljetab August. Enamiku eestlaste jaoks oleks selline eelroog juba täiesti piisav eine. Kui oled salati ja supi ära söönud, siis alles küsitakse, mida sa põhiroaks sooviksid. „Näiteks valid lambaliha, mis tuuakse lauale taaskord koos värske salati ja lapiku õhukese leivaga — nii saab tõesti kõhu korralikult täis. Dessertidena eelistatakse seal tihti baklavaid ja halvaad, kuigi magus pole seal sugugi nii populaarne kui mujal,“ rääkis August.

 

Teejoomine on samuti oluline osa kultuurist – tugev, magus tee, mida nautida aeglaselt ja suhteliselt suurest klaasist, mis on suurem kui tüüpiline viinapits. “Kohalik tee on midagi, millega harjub kiiresti. Juba kolmandal päeval tahtsid kõik meie grupist rohkem teed,” naerab August, meenutades oma kogemusi.

Eksprompt mäevallutamine

Maikuus transformeerub Kurdistan matkajate paradiisiks, kus rohelised mäenõlvad ja lummav loodus pakuvad ideaalset põgenemist enne suvekuude kõrvetavat kuumust, mis võib tõusta üle 40 kraadi. Meie rattamatk sellel maalilisel maastikul pakkus igapäevaselt uusi väljakutseid: marsruudid ulatusid sageli 30–40 kilomeetrini, mille seas oli ka päev, kus tuli ületada enam kui 10 kilomeetri pikkune tõus. Rattasõit viis meid läbi erinevate kõrguste ja ilmastikuolude — ühelt poolt nägime maikuu lõpus küpseid viljapõlde, rohelust ja peagi ka kiviseid ja lumiseid mäetippe.

 

Reisi üheks tipphetkeks kujunes reis Halgurdi mägi. Olles Halgurdile nii lähedal, otsustasime kollektiivselt ühe rattasõidu päeva asendada mäematkaga. Jõudes peaaegu 4000 meetri kõrgusele, avanesid meie silme ees kaunid lumised vaated. “See oli erakordne kogemus — erinevad ilmastikutingimused, viljapõllud ja lõpuks peaaegu 4000 meetri kõrgusel olevad lumised tipud. Kurdistan pakub hämmastavat looduslikku mitmekesisust, nägime peaaegu kõike,” jagas August oma muljeid.

 

Tänu sellele spontaansele mäevallutamise otsusele ööbisime kohalikus majutusasutuses, kus meie giidid valmistasid ise kodutoitu. Toit oli seal niigi hea, kuid omatehtuna muutus see veelgi paremaks ja äärmiselt maitsvaks. Spontaansus tasus ära!

Kokkupuuted kohaliku eluga

Kurdistani ühiskond, tuntud oma sügava religioossuse poolest, üllatas meid oma tolerantsuse ja külalislahkusega. Iseloomulik oli avatud suhtumine lühikeste rattapükstega rändajatesse. Kuid samas järgiti kohalikke tavasid, eriti pühades paikades nagu mošeed, kus on alati kombeks katta õlad, et näidata austust ja tundlikkust usuliste normide suhtes.

Erbilis ja Akres veedetud aeg tõi esile kohaliku elu mitmekülgsuse. Erbilis domineerisid avalikes söögikohtades mehed, säilitades traditsioonilisemaid soorolle, samas kui Akres nägime naiste ja meeste vaba segunemist, mis peegeldas kultuuriliste normide mitmekesisust isegi Kurdistani piires. See vastandlik suhtumine avalikus ruumis näitab, kuidas traditsioonid ja kaasaegsed suundumused võivad ühes ühiskonnas kõrvuti eksisteerida.

 

Üks meeldejäävamaid hetki meie rattamatkal oli kohtumine bussitäie pidutsevate iraanlastega. Meid kutsuti osalema nende tantsus ja tähistamises, mis oli soe meeldetuletus sellest, kui avatud ja sõbralikud võivad inimesed olla, olenemata kultuurilistest erinevustest.

 

Lališi – ajalooline ja vaimne sügavus

Rattamatka kultuurilise programmi üheks tipphetkeks oli kindlasti Lalishi külastus. Lalish on jeziidide püha küla Põhja-Iraagis, mis tõmbab ligi palverändureid ja kultuurihuvilisi kogu maailmast. Jeziidi usk, mida ei saa omaks võtta hilisemas elus, on sünnipärane ja pärandatakse vanematelt lastele. See unikaalne usundiline praktika muudab jeziidid eriliselt tihedaks kogukonnaks, mille juured ulatuvad sügavale ajalukku.

 

Lalish pakub külastajatele võimalust tunnetada usundi ajaloolist sügavust ja kogukondlikku tähendust. Küla tavade kohaselt jätavad palverändurid jalatsid nii linnakese kui ka templi ukse taha, et paljajalu pühapaigas liikudes austada kohalikke kombeid. Templisse sisenemisel peab hoiduma uksepakule astumast, mis on pühade rituaalide keskne element, kus palvetatakse ja avaldatakse austust.

Linna iga nurgatagune peegeldab elavat usulist praktikat ja traditsioone, mis on säilinud tuhandeid aastaid. Külastajad, kaasa arvatud vähesed püsielanikud, riietuvad oma parimatesse rõivastesse, näidates sellega üles lugupidamist ja osalemist pühalikus atmosfääris. Isegi lapsed on osa sellest tseremoniaalsest elust, mis on nii kohalike kui ka turistide jaoks kogukonna keskmes.

Lisaks kultuurilisele rikkusele tähendab külalislahkus Lalishis ka seda, et kohalikud inimesed võivad viisakalt läheneda ja küsida luba Sinust foto tegemiseks, rõhutades, et iga külaline on siin suure au ja tähelepanu all. See sügavalt juurdunud usk ja selle ainulaadsed tavad kujundavad Lalishi pühaks paigaks, mis on täis vaimsust ja kultuurilist ühtekuuluvust.

 

Seal pole tegelikult nii nagu me arvame

Kurdistan on piirkond, mis üllatab paljusid oma rikkaliku kultuuri, mitmekesise looduse ja erakordse köögiga. Sageli valdavad inimeste mõtteid ekslikud stereotüübid, mis ei peegelda piirkonna tegelikkust ega selle elanike mitmekülgset olemust.

Kurdide kogukond on tuntud oma külalislahkuse ja sooja vastuvõtu poolest. Nad väärtustavad perekondlikke sidemeid ja kogukonna heaolu, mis kajastub nii igapäevaelus kui ka suuremates ühiskondlikes sündmustes. Ka loodus on Kurdistan üllatavalt mitmekesine, ulatudes viljakatest orgudest ja rohelisest maastikust kuni kõrgete mägede ja karges kliimas asuvate platoodeni. See maastik pakub ideaalseid tingimusi matkamiseks, looduse nautimiseks ja isegi suusatamiseks talvekuudel.

 

Kokkuvõttes ei vasta paljud väljastpoolt kujunenud eelarvamused ja stereotüübid tegelikule olukorrale Kurdistanis. Piirkond pakub rikkalikku kultuurilist kogemust, mis ühendab endas ajaloolist pärandit, looduslikku ilu ja toiduelamusi, muutes selle tundmaõppimise igati väärtuslikuks.

 

August Tillo