Margus “Mäx” Püvi värsked reisimuljed – kevadine Jordaania

Aprill 2024

Kevad pakub Jordaanias matkamiseks ideaalseid tingimusi, avades külastajatele ukse selle rikkaliku ajaloo- ja loodusmaailma. Tuntud reisijuht ja seiklushimuline Margus “Mäx” Püvi meenutab oma hiljutist reisi Andmomentsi reisiseltskonnaga läbi Jordaania kirju maastiku.

Aprillikuine jalgsimatk kujunes unustamatuks seikluseks – nädala jooksul läbisime umbes 120 kilomeetrit radu ja tõusime kokku 4500 meetrit. See matk pakkus meie seiklushimulisele grupile mitte ainult füüsilist proovikivi, vaid ka vaimset rikastumist, avardades meie teadmisi külastatud piirkondade kultuurist ning ajaloost.

Ristteel asuv kultuuripärand

Jordaania on ajalooliste ja kultuuriliste mõjutuste ristumiskoht, mis pakub ainulaadset võimalust tutvuda erinevate tsivilisatsioonide pärandiga. Rooma ja Bütsantsi impeeriumite, Araabia Kalifaadi ja Osmani impeeriumi mõjud on nähtavad kogu riigis. Omavahel on siin põimunud islam ja kristlus, nende kombed, kultuurid ning tavad. Pealinn Amman, kus elab kuus miljonit inimest, on elav metropol, kus kohtuvad ajalugu ja modernsus. Üheks sealseks silmapaistvaks vaatamisväärsuseks on kuninga ehitatud mošee, mis mahutab umbes 7000 inimest.

Matkarajad ja loodus

Jordaania maastikud on erakordselt mitmekesised, alates lõpututest kõrbetest kuni viljakate orgude ja järskude kaljudeni. Mäxi juhitud matka alguspunktiks oli Vikerkaare kanjon, kus värvikirevad kaljud kerkisid peaaegu sajameetristeks looduse meistriteosteks. Vihmaperioodil muutub see paik näiteks läbimatuks. Matka jätkudes suundusime erinevatesse mägipiirkondadesse, mis kohati meenutasid luukere kolpasid. Teekond oli keeruline, sest puudusid igasugused viidad ja viited. Seetõttu sai selgeks, et ilma kohaliku giidi abita poleks matkamine seal võimalik olnud.

Matka jätkudes paljastusid üha uued ja võluvad mägimaastikud ning ajaloolised paigad, sealhulgas Petra linn. See on kuulus oma liivakivist hauakambrite ja iidsete monumentide poolest. Petra, mis on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse, on suurepärane näide sellest, kuidas inimkäsi ja loodus on üheskoos midagi imelist loonud. Liivakivisse raiutud on mitme tuhande aasta vanused imed, nagu kuningate aardekamber, Rooma teater, kindlused, palee hauakambrid, klooster ja kirikud.

Edasi viis meid matk Wadi Rumi kõrbe, mis on tuntud oma muljetavaldava temperatuurivahelduse ja erkpunase liivaga düünide poolest. Sealne kõrbemaastik on silmapaistev oma suurte liivakivimägede, orgude ja kanjonitega, mis loovad tunde, nagu viibiksid teises maailmas. Öösiti langeb temperatuur alla viie kraadi, samas kui päevane kuumus tõuseb peaaegu neljakümne kraadini. Kõrb avaldab muljet oma rikkalike punaste varjunditega, mis muudavad maastiku eriti lummavaks.

Eriti meeldejääv vaatamisväärsus on Al Ramal’i punane liivadüün, mis tõuseb umbes 80 meetri kõrgusele. Päikeseloojangu vaatlus sellel kõrbedüünil on tõeliselt hingemattev elamus, kuna kuldne päikesekiirgus peegeldub punastel liivateradel.

Rikkalik ja rituaaliderohke toidukultuur

Jordaania toidukultuur väärtustab kõrgelt traditsioone ja kogukondlikke koosviibimisi. Teejoomine, kas suhkruga või ilma, on oluline rituaal ja eriti õhtusel ajal. Hommikuti pakutav energiarikas Jordaania halvaa koos kohaliku leivaga annab päevale kosutava alguse. Lisaks leidub tänavatel värskelt pressitud granaatõuna- ja apelsinimahlad, mis päeva jooksul mõnusalt värskendavad. Kuna turiste oli väga vähe, siis olid pakkumised imelised :). Jordaania köögi lahutamatuks osaks on ka mitmekesised hummused ning kohalikest viinamarjadest valmistatud veinid, mis rikastavad igat toidukorda oma unikaalse maitsega.

Kokkuvõttes võib öelda, et Jordaania on tõeline paradiis matkasõpradele. Riigis leidub rohkelt mitmekesiseid matkaradu, mis kulgevad läbi tuhandete aastate vanuse kultuuripärandi. Kohalikud beduiinid lisavad reisile oma kohaliku värvingu, rikastades külaliste kogemust autentsete kohtumiste ja kultuuriliste vahetustega. On oluline suhtuda Jordaania külastusse sügava austusega ja püüda mõista kohalikku kultuuri, sest just see tagab reisi õnnestumise. Seega, kui otsite seiklusi, mis ühendavad ajaloo, kultuuri ja loodust, soovitan kindlasti külastada Jordaaniat.

Margus „Mäx“ Püvi

Aprill 2024

Guatemala asub Kesk-Ameerika südames, pakkudes külastajatele ainulaadset segu looduslikest vaatamisväärsustest ja kultuurilisest mitmekesisusest. Riigi geograafia hõlmab kõike alates mägedest kuni džungliteni, samal ajal kui ajalugu ulatub tagasi maiade tsivilisatsiooni ja koloniaalajastuni.

Ka riigi kultuuriline maastik on sama värvikas kui selle loodus. Guatemala rahvas, mille hulka kuuluvad nii põlisrahvaste kogukonnad kui ka hispaania päritolu elanikud, hoiab au sees oma ajaloolisi traditsioone ja kombeid. Maiade varemed, mis asuvad eri paikades üle kogu riigi, jutustavad loo iidsest tsivilisatsioonist, mille keerukus ja saavutused on aja jooksul vaid osaliselt paljastunud. Samal ajal peegeldavad koloniaallinnade arhitektuur ja munakivitänavad Guatemala rikkalikku ajalugu ja kultuuride koosmõju. Guatemala loodus on koduks ka mitmetele vulkaanidele, millest mõned on endiselt aktiivsed.

Vulkaanide tippudes ning maiade jälgedes

Andmoments seiklusreiside Guatemala matk 2024. aasta veebruari lõpus koos matkajuhi Priit Kuuse juhtimisel algas erakordselt meeldivate ilmastikutingimustega, mis olid ideaalsed: päevad olid soojad, ilma et oleks muutunud liiga kuumaks, ja õhtud tõid kaasa jahedama, kuid nauditava karguse. Mägedes matkates olime tänulikud tuulevaikuse eest, mis aitas hoida temperatuuri mugavana. Kuigi tipus, kus õhk oli külmem, pidime end soojemalt riidesse panema.

Matkapäevad olid mitmekesised, sisaldades nii linnaekskursioone kui ka loodusmatku, mille jooksul kogunes sageli üle 30 000 sammu päevas. Matka jooksul esines ka väljakutseid. Näiteks ühel tõusupäeval, mil osa grupist otsustas kahekordistada päeva matkatee pikkust, pannes proovile nii oma füüsilise vastupidavuse kui ka meeskonnatöö. Need hetked, kuigi väsitavad, ei osutunud ületamatuks takistuseks.

Kogu reisi jooksul külastasime huvitavaid paiku nagu ajalooline Antigua, maaliline Atitláni järv ja selle ümbruse väikesed linnad, aga ka vulkaanid Fuego ja Acatenango. Selle matka eriliseks ja meeldejäävaks teguriks oligi võimalus kogeda Guatemala loodusnähtusi vahetult ja intensiivselt. Näiteks öine vulkaanipursete vaatlemine oli hingekosutav – iga 20 minuti järel taevast valgustavad pursked pakkusid vaatepilti, mida ei saa sõnadesse panna. Lisaks pakkus ujumine kristallselges veekogus ja väikestes järvedes värskendavat puhkust peale päevaseid matku. Ka Tikal, maiade iidne pealinn, pakkus unustamatut kogemust oma hiiglaslike varemete ja džungli keskel asuvate ehitistega, kust avanesid hingematvad vaated püramiidide tippudele.

Rohkem kui matkaseiklus

Kogu seiklusreisi sujuvuses mängis rolli meie abipersonal, sealhulgas meie kohalik giid Salvador. Salvadori professionaalsus, teadmised kohalikust ajaloost ja kultuurist ning pühendumus tegid temast hindamatu teejuhi. Tema ja teiste abiliste toel oli meil võimalik külastada mitmeid paiku, mis oleksid muidu jäänud kättesaamatuks. Ja ilmselt tavaturistidele ongi kättesaamatud.

Seiklusreisi jooksul Guatemalas avanes meie grupile võimalus sukelduda sügavale kohalikku kultuuri ja traditsioonidesse, saades osa nii maiade elustiilist kui ka riigi silmapaistvast koloniaalarhitektuurist. Meie kogemus kodumajutustes lubas elada nagu kohalikud, nautida traditsioonilist toitu ja imetleda nende värvikirevat riietust, mis on Guatemala kultuuris tugevalt juurdunud. See elujõuline kultuuril avaldus igapäevaelu pisidetailides, nagu näiteks kohalike meeste korvpallitrenn või iidne pelota mäng, kus palli tohib mängida ainult puusaga – tegevus, mis näitas kohalike oskusi ja pühendumust oma traditsioonidele. Kultuuri süvakihtide mõistmiseks oli oluline märgata väikeseid detaile, nagu tikandid riietel või ka juhuslikud vestlused kohvi kõrvale.

Ehe ja värvikirev Guatemala

Guatemala looduslikud vaatamisväärsused, alates lopsakatest džunglitest kuni majesteetlike vulkaanideni, pakkusid igapäevaselt uusi avastusi. Kuid matka tõeline rikkus peitus sidemete loomises kohalike inimestega ning nende kommete, uskumuste ja eluviisi õppimises. Iga päev avas uusi perspektiive, olgu selleks siis maiade ajaloo mõistmine või kohalike elanike igapäevaelu jälgimine.

Üldmulje matkast oli väga positiivne. See pakkus ideaalset tasakaalu aktiivse puhkuse ja kultuurilise rikastumise vahel, sobitudes suurepäraselt neile, kes soovivad kogeda “kõike” – alates looduse ilust kuni kohaliku kultuurini. Selline mitmekesine kogemus jätab igaühele midagi meeldejäävat, rikastades nii keha kui vaimu.

Aprill 2024

Jordaania ei ole pelgalt turistide meelispaik oma ajalooliste monumentide ja maaliliste vaadetega, vaid pakub ka sügavamat kultuurilist ja looduslikku kogemust neile, kes otsustavad seda avastama minna. Merle Rallmann, Andmomentsi kogenud matkajuht, jagab oma ainulaadseid kogemusi Jordaania avastusretkelt, avades meile akna selle riigi rikkalikku mitmekesisusse.

Jordaania tõmbab tähelepanu oma unikaalse geograafia ja ajaloolise pärandiga. Riigi pealinn Amman kujutab endast

kaasaegset metropoli, kus segunevad iidne ajalugu ja modernne elustiil. Jordaania maastik varieerub viljakatest orgudest ja mägedest kuni

laiuvate kõrbeteni, pakkudes külastajatele mitmekülgseid loodusvaateid.

Jordaania, asudes geograafilisel ja kultuurilisel ristteel Aasia, Aafrika ja Euroopa vahel, on sajandite vältel olnud kohtumispaigaks erinevatele tsivilisatsioonidele ja kultuuridele. See ainulaadne asukoht on kujundanud riigi kultuuripärandit, luues mitmekülgse kultuurilise mosaiigi. Siin põimuvad islami, kristluse ja varasemate tsivilisatsioonide traditsioonid ja kombed, mida peegeldavad nii igapäevaelu kui ka pühad, festivalid ja toit. Jordaania kultuuriline rikkus on nähtav nii pealinnas Ammanis kui ka väiksemates kogukondades, kus ajaloolised tavad ja kaasaegne eluviis eksisteerivad kõrvuti.

Ühtlasi on Jordaania tuntud oma ajalooliste vaatamisväärsuste poolest, sealhulgas Petra – UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv arheoloogiline paik ja üks Uue Maailma Seitsest Imest, ning Wadi Rum. Viimane on tuntud ka kui Kuuorg ning on kuulus oma eepiliste kõrbemaastike poolest, mis on loonud ainulaadse tausta mitmetele Hollywoodi filmidele, sealhulgas “Marslane” ja “Lawrence of Arabia”. Selle liivakivimäed ja sügavad orud pakuvad külastajatele võimalust kogeda maastikku, mis tundub olevat teisest maailmast.

Jordaania saladusi avastamas

Andmomentsi matkajuht Merle, kes 2023. aasta sügisel Jordaanias jalgsimatka juhtis, jagab praktilisi nõuandeid, isiklikke lugusid ja meenutab kohtumisi Jordaania kohalikega, mis aitavad paremini mõista ja ette valmistada igaüht tulevaseks seikluseks Jordaania radadel. Merle kogemus on rikkalik allikas neile, kes soovivad kogeda rohkem kui lihtsalt pinnapealset turismi, otsides sügavamaid elamusi ja ühendust selle ainulaadse maaga.

Merle, käisid 2023. aastal Andmomentsi jalgsimatka Jordaanias juhtimas. Kuidas end seiklusreisiks ette valmistasid?

Kuna olen jalgsi matkanud lugematul arvul kilomeetreid, ma Jordaania matkaks eraldi “trenni” tegema ei pidanud. Pigem uurisin veebiavarustest kohaliku eluolu ja tavade ning ilmaolude kohta. Kahjuks enne reisi eesti keeles Jordaania kohta ühtki raamatut ei leidnud, sestap sirvisin erinevaid rahvusvahelisi veebilehti. Pärast reisi sattusin raamatule „Abielus beduiiniga”, mida soojalt soovitan nii enne kui pärast reisis lugeda. Kogu sealne maailm saab väga palju selgemaks.

Kõige enam olin enne väljasõitu kõhklev seljakoti pakkimise asjus, kuna temperatuurid varieeruvad: päevane isegi 35+ kraadine kuumus võib kõrbes öösel kukkuda ka alla 10 kraadi ja magatakse telkides.

Teadsin, et matk kulgeb nii kividel turnides kui kõrbeliivas. Seega, mõtteaines, millised riided ja jalanõud kaasa võtta tundus reisi õnnestumiseks üliolulisena. Grupiliikmetelt tuli veelgi põnevamaid küsimusi nagu “kus me seal hädal käime”, “kus magame” ja “kui palju vett antakse”. Tagantjärele saan öelda, et magamiskott pidanuks ka endal kaasas olema. Kuna minu seljakott jäi vahelennujaamas Ammani lennust maha ja mul polnud praktiliselt midagi kaasas: siit tarkusetera, pane kõige olulisem matkariietus käsipagasisse või selga.

Räägi mõnest meeldejäävamast mälestusest seoses Jordaania toiduga reisi jooksul. Kas proovisid midagi täiesti uut või leidsid mõne uue lemmiku?

Hommiku- ja lõunasöök on matkal lihtsakoeline ja suurem söömaaeg on õhtusöök. Selle valmistamine võttis ikka omajagu aega ja on imetlusväärne, kuidas meie kokad keset ürgset loodust igal õhtul uue maitsva pajaroa välja võlusid. Igale õhtusöögile eelnes tummine mõnusa mekiga supp, mida paljud teise kausitäie lisaks tõstsid.

Kui keegi avaldas soovi proovida lammast, tundus see esiti ilmvõimatu olema. Ent juba järgmiseks õhtusöögiks oli lammas potis. Või noh, osa sellest. Meeldejääv ja eriline oli toidu serveerimise viis. Ligi meetrise läbimõõduga liuale potsatas rooga täis hiigelpott kummuli keeratuna nii, et potipõhjas küpsenud lihatükid katsid riisi ja aedviljad. Kogu potist jagus ligi 20 inimesele.

Tee joomine on rituaal, milleta jordaanlased vist elada ei oskagi. Kange must tee ohtra suhkruga käib sealmail iga peatuse ja söögikorra juurde. Kes magusat nii väga ei armasta, sai siiski teed ka suhkruta juua, aga sellest tuleb ette teada anda, sest mingit lusikaga suhkru lisamist ei toimu – magusaine satub teesse nähtamatul moel. Nagu ilmub nähtamatul moel matka lõunapausil peatuspaika lõkkematerjal, millel teekann podisema hakkab.

Ei saa mainimata jätta Jordaania ümmargust valget lapikleiba, mis on õhuke nagu pannkook ja mida kutsutakse

shraak-ks. Sellele määritakse sulajuustu või hummust. Beduiinid valmistasid seda kuumadel kividel.

Kõige efektsem oli aga viimane õhtu beduiinilaagris. Liiva sisse kaevatud augus oli malmtünn, mille põhja tehtud lõkke sütel valmis meie õhtusöök: mitmekihilisel restil lasti süte kohale liha ja kartulid, tünn kaeti kaane ja fooliumiga ning kõige peale asetati malmkaas, mis omakorda liivakuhilaga kaeti. Nii, et pealtnäha ei saanud arugi, et maa sees küpseb meie õhtune eine.

Millised kohalikud kombed Jordaanias jätsid Sinule eriti sügava mulje ja miks?

Kõige nähtavam traditsioon on Jordaania meeste rõivastus, ohtrate narmaste ning tupsudega punase- ja valgeruuduline rätt ehk mendeel on osa meeste traditsioonilisest rõivastusest, seljas kantakse pikka rüüd ehk thaub-i. Ja paistab, et see on tõesti mugav.

Kuigi võib tunduda, et araabiamaailm on väga konservatiivsete kommetega, siis Jordaanias elatakse üsna vabameelselt. Naised sõidavad autodega, naeratavad ja keegi ei vaata viltu, kui matkasellid ilmuvad ühtäkki linnatänavale lühikestes pükstes või seelikuga. Kuid pühakodadesse sisenedes tasub vähemalt põlved ja õlad viisakalt kinni katta.

Kirjelda mõnd eriti meeldejäävat loodusilu, mida said nautida ainult tänu jalgsimatkale Jordaanias.

Reisi alguses veetsime päeva Madabas, kus vaatasime oma silmaga üle nii riigi vanima mosaiikkaardi kui Nebo mäe, kus prohvet Mooses enne surma Tõotatud maad nägi. Ajaloohuvilistel tasub selle paiga väisamiseks kindlasti aega võtta.

Loodus oma meile harjumatute vormidega pakkus imetlust väärivat kogu reisi vältel. Värvid varieerusid beežist roostepunaseni ja kuivusega kohanenud rohttaimed kasvasid paikades, kus polnud grammigi viljakust.

Matka esimesel päeval jahmatas meid Wadi Ghuweir ehk Vikerkaare kanjon, kus värviliste triipkoodidega kaljud kõrgusid üle me pea ja võis ette kujutada, kui läbimatu see paik on vihmaperioodil, mil siin vahutab mägijõgi. Mõnes kohas polnud kanjonipõhjast taeva poole vaadates näha ka kõige kitsamat ribakest sinist taevast või kõõlus pea kohal kaljude vahele kinni kiilunud ähvardavalt hiiglaslik kivimürakas. Kohati meenutas see rada ka Ellen Niidu Midrimaad, kui äkki ilmusid kaljudele ehtsad palmipuud, lendlesid punased kiilid ja kõrvu paitas linnulaul ning ojavulin.

Matkal läbisime piirkondasid, kus ümbritsevad mäed meenutasid luukerede kolpasid. Turnisime nende vahel järjekordsesse mäkke rada pidi, mida mööda autoga sõitma ei pääse ja peale meie polnud hingelistki. Enamgi veel, seal polnud ühtegi viita, nii et kohaliku matkajuhita sinna omal käel kindlasti ei satuks.

Omaette maailm kerkis me silme ette “tagaukse kaudu” iidsesse Petrasse jõudes, mis maailmaimede nimekirjas. Linna, mis taasavastati juhuslikult alles eelmisel sajandil. Lisaks müstilisele kohalikule hõimule, nabatealaste täpsele arhitektuurile ja koobaselamutele lõi saabumisele pitseri ka tohutud turistide hordid ja suveniiritelkide rohkus.

Siin tasub lähemalt uurida liivakivikaljudesse peitlite abil uuristatud mitme tuhande aasta vanuseid imesid nagu Aardekamber, Rooma teater, kindlus, palee hauakamber ja klooster. Need on uudistamist väärt – ehitama hakati neid kaljudesse uuristatud šedöövreid ülevalt alla, et need kokku ei variseks.

Kel õhtuks energiat üle, siis tasub Aardekambri juurde jalutada, et osa saada kohalikust rahvamuusikast “Petra by night” etendusel, kus tähistaeva all ja küünalde kumas iidset kohta imetleda. Mind lummas iga päev asjaolu, kuidas sellisel kivisel või liivasel maastikul on elu, roosade õitega oleandripõõsad, kummi-viigipuude salud, salveid, kapparipõõsad … ja mitmed teised tundmatud liigid.

Reisi teises pooles matkasime Wadi Rumi kõrbes, mis vähe meenutas traditsioonilist mõistet “kõrb”. Wadi Rum on täis pikitud reljeefseid kaljusid. Nii mõnelgi võib leida ürgvanu kaljujooniseid, mille jätsid iidse siiditeerändurid. Nagu sellest veel vähe oleks, see kõrb on punane ja üks vaatamisväärsusi on Al Ramal punase liiva düün, mille kõrguseks on 80 meetrit! Haruldane värvus tuleb raudokdiididest. Ka kihutab Wadi Rumis ringi lugematu hulk jeepe ning vaid mõned üksikud kaamelid. Müüdimurdmisele vaatamata on päikeseloojang Wadi Rumis müstiline, kui kogu ümbrus muutub kuldpunaseks ja silmapiiril süttivad beduiinilaagrite lõkketuled.

Kuidas suhtusid kohalikud elanikud Sinusse ja matkajatesse?

Matk kulges ehedas looduses ja kohalikke kohtasime maastikul tegelikult üsna harva. Esimesel päeval Madabas rääkis taksojuht sellest, kuidas kohalikud inimesed pidutsevad: juuakse kohvi, aetakse juttu ja tantsitakse, mehed ja naised eraldi majaosades. Kuna sealmail on puhkepäevad reede ja laupäev, siis pidu on reede õhtuti ja meie sellest kahjuks osa ei saanud.

Vähesed beduiinid, kellega meil matkal kokkupuude oli, olid igati abivalmis ja külalislahked ning rääkisid kohalikust elust-olust. Kui ikka kuskil teekann oli tulel, siis seda ka joogiks pakuti.

Minu isiklik eredaim lugu on sellest, kuidas meie giid Gassab muretses mu Frankfurti lennujaama maha jäänud ja mitu päeva hiljem Jordaaniasse jõudnud seljakoti jõudmise pärast laagrisse. Ma ei oska öelda, kui mitu kõnet mees levivabadel aladel koti transporti organiseerides tegi, igatahes andis ta korduvalt mõista, et üritab ikka ja jälle. Seljakott jõudis minuni reisi kuuendal päeval. Kohalikud, kes selle Ammani lennujaamast 200 kilomeetri kaugusele Wadi Musasse transportisid, tasu ei küsinud.

Meenub ka mõneti naljakas seik, kui Madabas tänaval jalutanud tüdrukutelt küsisin, kus kohalikku toitu saab ja nad õlgu kehitades McDonaldsi suunas viipasid. Maailm on mõnikord üheülbaline, õnneks seda Jordaanias palju ette ei tulnud.

Wadi Rumi kõrbes beduiinilaagris pakkusin end kööki appi. Inglise keelega seal küll midagi teha polnud, ent mulle usaldati salati hakkimine, mis päädis ootamatu loodusvaatlusega: köögi avatud akna servas piidles meie tegemisi liivakarva raagritsikas, kelle siiski õue, tema loomulikku keskkonda viisin.

Meelde jääb viimane õhtu Wadi Rumis lõkke ümber, kui meie giid Gussab spontaanselt beduiini laulu lahti lõi, mis pärit tema lapsepõlvest. Üsna nukker viis oli.

Mida soovitaksid teistele, kes kaaluvad Jordaania jalgsimatka? Kas on mõni konkreetne nipp või soovitus, mis teeks nende kogemuse veelgi paremaks?

• Mul oli enne matka kõhkluseid matkale minekuks sobilike jalanõude osas. Minu soovitus on kindlasti valida kõrged matkasaapad, kuna mägedes tuli lahtisel kivil käimist ette üsna tihti ja nii on turvalisem. Esimesel päeval oli abi ka jalanõudest, millega käia vees, olgu need siis sandaalid või veespordikingad.
• Ülioluline on kaasa võtta peakate, sest päikeselõõsas varju leidmine on kohati võimatu, puid lihtsalt ei ole või on kadakamametsas (kohalike termin) vaid päikeselõõsas kuivanud puud. Kõige rohkem on varju lootust leida liivakivipaljandite lähedal ja järskude ookrikarva kanjonite vahel.
• Õhtuseks liikumiseks tuleb kaasa võtta valgusallikas, olgu see siis otsmiku- või taskulamp.
• Kuna päris mitu päeva järjest olime elektrivabas tsoonis, siis on vajalik korralik akupank või tuleb telefoni kasutada minimaalselt.
• Petra mäekülgedele valgunud linnakesega tutvumiseks tasub aega varuda ja põigata vähem rahvarohkematesse soppidesse, kus päikeseküllastel rinnakutel mõnes mahajäetud koopas võib endale ette kujutada, kuidas väikeses ruumis elektrita elamine välja võis näha magamisest söögi tegemiseni välja.

Ja nagu igale teisele reisile minnes, õpi ära mõned lihtsad viisakusväljendid kohalikus, araabia keeles.

Jordaanias avastamisrõõmu jätkub

Merle jutud ja meenutused kinnitavad, et Jordaania on tõeline paradiis matkasõpradele, avanedes iga sammuga üha sügavamalt oma kultuuri ja looduslike imedega. Tema lood ettevalmistusest, kohaliku eluviisi mõistmisest ja kohtumistest Jordaania inimestega näitavad, kui palju rikkamaks ja meeldejäävamaks muutub reis, kui lähened sellele sügava austuse ja mõistmisega kohaliku kultuuri vastu.

Roheneeme saared, Atlandi ookeani lääneosas asuv saarestik, on paik, mis peidab endas rohkem saladusi ja ilu, kui esmapilgul tunduda võib. Asudes geograafiliselt Aafrika mandri lääneranniku lähedal, on need saared Portugali avastusajastu pärand. Täna on Cabo Verde iseseisev vabariik, kus kohtab kirevat kultuurilist mosaiiki, mis peegeldab Aafrika, Euroopa ja isegi Brasiilia mõjusid.

Roheneeme saarte avastusretk 2024. aasta veebruaris koos Andmomentsiga kujunes meeldejäävaks teekonnaks läbi saarestiku mitmekesise looduse ja kultuuri. Grupp reisihuvilisi, kelle seas leidus nii saarte esmakülastajaid kui ka väga kogenud maailmarändureid, asus teele, täis ootusärevust ja avatust uutele kogemustele. Mis algas kui uudishimulik ettevõtmine, lõppes reisina, mida kõik kirjeldasid ülivõrretes, nimetades seda ka üheks oma elu parimaks seikluseks.

Erinevad maastikud, ühtne vaimustus

Roheneeme saared koosnevad 10-st väikesaarest, meie külastasime neist kolme. Alustasime Ilha do Sal’ist, mis on tuntud oma liivarandade ja kristallselge vee poolest. Erinevalt teistest saartest iseloomustab Sali saart tema üllatavalt sile maastik, kus domineerivad liivatuisud, luues ühtaegu nii karmi kui ka kauni kõrbelise atmosfääri. Saare põhjaosas asuvad kuurordid, mis kasvavad kiiresti, peegeldades turismi kasvu ja näidates, kui kiirelt on maailm hakanud avastama Roheneeme saarte pakutavaid võlusid.

Järgmisena suundusime São Vicente saarele, mis võlus oma kultuurilise rikkuse ja elava muusikaskeenega. São Vicente on tuntud kui kultuuri ja kunsti häll, eriti tänu Mindelo linnale, mis on saare südameks. Mindelo pulbitsev tänavakultuur, kohvikud ja galeriid kutsuvad avastama saare kunstilist hinge. São Vicente külastus andis meile võimaluse kogeda saarte elavat pärandit ja traditsioone, mis on säilinud läbi aegade.

Meie reisi tipphetkeks kujunes Santo Antão saar, tõeline matkajate paradiis, mille maastikud on dramaatiliselt erinevad Ilha do Sal’i liivadüünidest. Santo Antão pakkus vapustavaid vaateid oma järskudele mägedele, sügavatele orgudele ja rohelusest pakatavatele terrassidele. Saare matkarajad viisid meid läbi mitmekesiste maastike, alates lopsakatest rohelustest kuni kiviste nõlvadeni.

Roheneeme saared on üldiselt tuntud oma suurepäraste tuulte poolest, mis teevad sellest ideaalse paiga surfamiseks – olgu siis lainesurfi, purjelaua või muu veespordi harrastajatele. Tänu ühtlaselt tugevatele ja kindlalt ühest suunast puhuvatele tuultele on surfajatel võimalik nautida laineid praktiliselt iga päev.

Leidlikkus ja unikaalsus

Cabo Verdel oli eriti muljetavaldav näha, kuidas kohalikud elanikud on kohanenud oma keerulise maastikuga, rajades põllumajandust kaljunukkidele sarnaselt Hiina põllumajandusterrassidega. Isegi ruutmeetrise kivi peal võis leida peenraid. Kohalikud on suutnud luua ka muljetavaldava infrastruktuuri, mis on erakordselt heas seisukorras. See saavutus on märkimisväärne, arvestades, et paljud elamised on tassitud mägedesse eeslite abil, mis näitab kogukonna pühendumust ja leidlikkust keerulistes tingimustes.

See ainulaadne kohanemisvõime ja innovatsioon ei piirdu ainult füüsilise keskkonnaga. Sama leidlikkuse ja pühendumuse vaim elustub ka kultuurilises maastikus. Eriti huvipakkuv oli oma kultuurisündmuste poolest tuntud San Vincente saar, mis näitas väga ilmekalt, kuidas kohalikud oma pärandit väärtustavad. Kuigi nad tunnistavad oma kuuluvust Aafrika kultuuriruumi, toonitavad nad ka oma eristuvat iseloomu, mis avaldub nii muusikas kui ka kunstis ja igapäevaelus. Kohalikud nimetavad seda nähtust “moodsaks Aafrikaks”, rõhutades sellega oma püüdlusi siduda ajaloolisi traditsioone tänapäeva eluviisiga.

Kohalike südamesoojus

Me ei saa jätta kiitmata meie suurepärast kohalikku giidi, Nelsonit, kes võitis kiirelt kogu grupi südamed. Tema sügav isiklik side ja põhjalikud teadmised piirkonnast avasid meile uksed paikadesse, mis enamikele turistidele on jäänud märkamatuks. Avatus ja huvi kohaliku kultuuri vastu osutusid võtmeks kohalike südamete ja uste avamisel. Üheks reisi eredaimaks hetkeks kujunes päev ökofarmis ja ühiskokkamine, mis oli sissevaade Cabo Verde eluviisi, kus toidu valmistamine ja selle jagamine mängib kogukonna ühtsuse loomisel olulist rolli. Üheskoos valmistatud kombucha ja värskest, farmis kasvanud toorainest valmistatud toidud tõid meid lähemale kohalikule eluviisile. Tundsime end justkui osana suurest Cabo Verde perekonnast.

Cabo Verde matkajuht Veiko Hintsov rõhutab, et ta pole kusagil mujal kohanud sellist sõbralikkust ja avatust nagu sealsete elanike seas. Seal on tavaline jagada käepatsu, naeratusi ja tervitusi võõrastega – see soe suhtlemisviis ongi, mis teeb Roheneeme saartest erilise paiga. Kohalike tavadesse süüvides avastasime, et sugulusmõisted on siin laiemad kui traditsiooniline pereüksus, ulatudes kolme põlvkonna kaugusele ning hõlmates lähedasi ja tähtsaid inimesi, keda kõiki peetakse perekonnaks. Cabo Verde kultuuris on ühtehoidmine väga tähtis, mida näitab ka see, kuidas saarelt lahkunud inimesed endiselt kodukohta toetavad. Kuigi nad elavad nüüd kaugel, hoiavad nad oma kodusaarega tugevat sidet, saates sinna abi ja toetust. See näitab, kui sügav on nende ühtekuuluvustunne ja hoolimine.

Avastamist jäi ka tulevikuks

Kui jagada soovitusi teistele Cabo Verde külastamisest huvitatutele, siis esimene ja kõige olulisem on: ärge kartke! Saared on turvalised ja kohalikud sõbralikud. Cabo saared on väga erineva näoga, igaüks neist pakub omalaadi elamusi. Aga ilm on igal pool enamasti ideaalne, keskmise temperatuuriga 27 kraadi päeval ja 22 kraadi õhtul, mis teeb sellest suurepärase põgenemispaiga Eesti külmade talvede eest.

Kokkuvõttes naasid meie matkareisijad naasid rikastatuna, täis uusi mälestusi ja kogemusi, mis kinnitasid, et tõeline avastusrõõm peitub just sellistes reisides, kus iga päev on seiklus ja iga kohtumine avab ukse teise maailma.

Järgmine võimalus minna Cabo Verdele koos Andmomentsiga on

20.– 28. jaanuar 2025: www.andmoments.com/reisid/cabo-verde

Märts 2024

Colombia, Lõuna-Ameerika põhjaosas asuv riik, on maailmale tuntud oma rikkaliku ajaloo, kireva kultuuri ja hingematvalt kauni looduse poolest. Andide mäestik, Amazonase vihmametsad, Kariibi mere rannad ja rikkalikud kohvifarmid – kõik see moodustab geograafilise ja kultuurilise mitmekesisuse.

Colombia on koduks rohkem kui 50 miljonile inimesele, kes on sama värvikad ja mitmekesised kui nende kodumaa maastik. Riigi ajalugu on keerukas, sisaldades nii Ameerika mandri põlisrahvaste kultuure, Hispaania kolonialismi mõjusid kui ka hilisemaid sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi. Kuid viimastel aastakümnetel on Colombia teinud märkimisväärseid edusamme, muutudes üheks Lõuna-Ameerika stabiilsemaks ja turistidele atraktiivsemaks riigiks. Ja meie ka selle teekonna sinna ette võtsime 2024. aasta märtsikuu alguses.

Seiklus algab

Meie lugu algab grupiga entusiastidest, kes kogunesid, et kogeda Colombia võlusid jalgrattasadulas matkajuhi August „Augusto“ Tillo juhtimisel. Erinevatest taustadest ja vanusest hoolimata ühendas gruppi soov seigelda ja avastada. Grupis oli nii kogenud rattureid kui ka algajaid, näidates, et seiklushimu ei küsi vanust ega kogemust.

Enne ametlikku reisi algust suundus osa grupist spontaanselt avastama maailma kõige kõrgemat looduslikku püramiidi, mille vallutamine oli esimene paljudest katsumustest, mida see reis pakkus. Erakordne 600 meetrit kõrguste vahe vallutamine köite abil tõi kaasa tugevad emotsioonid, eriti kuna temperatuur õues oli 30 kraadi ja päike paistis kõrgelt. Kuigi see ettevõtmine polnud algselt plaanis, liitusid kõik entusiastlikult. Korraldasime transpordi ja nii see juhtuski. See spontaanne seiklus tõi esile reisi ühe olulise teema: ootamatute väljakutsete vastuvõtmine ja nendest rõõmu tundmine.

Rattaretk looduses ja kultuuris

Rattasõit džunglis oli tõeliselt erakordne kogemus – meid ümbritses troopika kuumus, niiskus ja lummavate helide orkester. Meile avanes Colombia maastiku ja kliima kogu mitmekesisus, alates kõrvetava päikese all kuumenevatest teedest kuni niiske troopika õhustikuni. Enamikul päevadel oli ilm meie suhtes helde, pakkudes meeldivat 25–30 kraadi soojust, ent teinekord ronis päevane temperatuur üle 40 kraadi, lisades meie seiklusele veelgi enam vürtsi.

Kohalikud giidid ja saateautod olid meie reisi lahutamatuks toeks, pakkudes tehnilist abi ja puhkusevõimalust neile, kes seda vajasid. Meie abipersonal eristus oma erakordse abivalmiduse ja tähelepanelikkusega, tagades, et iga osaleja vajadused oleksid rahuldatud ja heaolu eest hoolitsetud. Meie giidid mitte ainult ei taganud meie marsruudi turvalisust, vaid hoolitsesid ka selle eest, et meie seiklus oleks jõukohane, pakkudes värsket toitu ja jooki. Kohalike giidide soojus ja teadmised muutsid iga matkaetapi ainulaadseks, avades meile uksed parimatele kogemustele, mida kohalik kultuur ja loodus võimaldasid. Saime piiluda sinna, kuhu turistid tavaliselt ei pääse.

Reisi jooksul külastasime mitmeid erilisi paiku, sealhulgas kohvifarmi, kus tutvusime kohvi kasvatamise kogu tsükliga – alates seemnest kuni röstimiseni. Võtsime ette külastuse kohalikku keraamikatehasesse, mis on tuntud kui piirkonna kõige kuulsam. Seal tutvusime käsitsi keraamika valmistamise kunsti ja ajalooga – tähelepanuväärne oli see, et kogu protsess põhines käsitööl ilma masinate abita. Meil oli võimalus ise savi voolida ja valada, taldrikuid ketrusmasinal valmistada ja hiljem isegi neid maalida.

Salsapalavikule ravi ei ole, pole ka vaja

Ühel õhtul, kui matkajuht Augusto jalutas mööda üht väikest linnakeset, viis uudishimu ta mööda avatud uksi, millest kostus elavat muusikat. See avastusreis tõi ette rohkem kui kakskümmend baari ja kohvikut, millest igaühes mängis kõlaritest salsa. Salsa, Colombia kultuuripärandi südames, toob kokku erinevad põlvkonnad, naised ja mehed, luues tantsupõrandal võrdsete ühiskonna. Iseloomulikult sattusime peale vaatepildile kui keskpäeval sai kell 2, muutus ühe väikelinna keskväljak tantsusaaliks, kus kohalikud kogunesid, et jagada oma armastust salsarütmide vastu. Üllatuslikult ei märganud me seal ei suitsetamist ega liigset alkoholitarbimist – ainult puhas rõõm ja sõbralikkus.

Meiegi, haaratuna sellest kirglikust energiast, otsustasime salsapalavikule järele anda. Organiseerisime õhtu, kus salsaõpetaja juhendamisel sai meie seltskond esmase sukeldumise selle kütkestava tantsu maailma. Õhkkond oli ülev, täis naeru ja rõõmu, mis tõestas, et muusika ja tants on universaalne keel, mis ühendab kõiki südameid. Selles linnakeses veedetud aeg kinnitas, et salsapalavik on tõepoolest nakkav – ent ravimit selle vastu ei otsita ega vajatagi. Selle asemel laseb igaüks sellel kirglikul rütmil end kanda, leides selles tantsus nii lohutust kui ka ülevat rõõmu.

Kas oli ka turvaline?

Matkajuht Augusto väljendas imetlust Medelliini muutumise üle – linn, mis veel 30 aastat tagasi oli seotud Escobari ja kartellide vägivallaga, on nüüdseks transformeerunud paigaks, kus nii kohalikel kui ka turistidel on turvaline liikuda. Meie kogemused Medelliinis, kus me vabalt õhtuti väljas käisime, jalutasime linnatänavatel isegi kella 23 paiku, kinnitasid seda muutust. Linn ei jätnud meile kunagi ebaturvalist muljet. Kuigi Colombia on lai ja mitmekesine, jäid turistidele ohtlikud piirkonnad, mida keskvalitsus ei kontrolli, kaugemale meie radadest. Eriti Medelliini ümbruses asuvas Antioquia piirkonnas, kus meie seiklused peamiselt maakohtades toimusid, valitses turvalisus ja ausus. Sealne kogukond ei püüdnud meid tüssata, vaid suhtus meisse soojalt ja avatult.

Rikastavad kogemused

See reis ei olnud lihtsalt rattamatk läbi Colombia maalilise looduse, vaid sügav sukeldumine riigi kultuuri ja inimeste hulka. Meie seiklus tõestas, et ühtehoidvus ja vastastikune toetus on igal sammul asendamatud, olgu siis tegemist raskete tõusude või uute kultuuride avastamisega. Colombia, oma keeruka ajaloo ja rikkaliku kultuuripärandiga, andis meile rohkem kui lihtsalt mälestused; see andis meile õppetunde elust, vastupidavusest ja inimlikkuse universaalsest jõust.

Meie seiklus Colombia radadel oli meeldetuletus, et maailm on täis avastamist väärt paiku, mis ootavad meid oma lugusid jutustama. Ja mis kõige tähtsam – et reisimine on lõpuks alati rohkem inimestest ja kogemustest, kui lihtsalt kohtadest, mida külastame.

Järgimine võimalus Andmomentsiga Colombiasse rattamatkale minna on 2025. aasta märtsis: www.andmoments.com/reisid/colombia.

Märts 2024

Kui Kilimanjaro veterangiid Margus „Mäx“ Püvi, kes on tippu jõudnud juba üheksa korda, räägib mäest, tekib tunne, et Kilimanjaro pole mitte lihtsalt mägi, vaid elav olend, mis on täis üllatusi ja väljakutseid. Tema hiljutine Andmomentsi matk koos entusiastliku rühmaga tõestas taas, et Kilimanjaro ei lase ennast kergekäeliselt vallutada. See oli teekond läbi muutuste, väljakutsete ja eneseavastuste.

Kilimanjaro on Aafrika kõrgeim mägi (5895 m), kõrguselt maailma 4. kõrgeim mägi iseseisvate tippude kategoorias. See on maailma suurim vabaseisev vulkaaniline massiiv, mis asub Tansaania põhjaosas, lähedal Keenia piirile. Kilimanjaro on kuulus oma kolme vulkaanilise tipu poolest: Shira, Mawenzi ja Kibo, millest viimane on kõrgeim ja koduks mäe kuulsale lumisele tipule, Uhuru Peakile. Mägi meelitab ligi tuhandeid ronijaid igal aastal, pakkudes unikaalseid ökoloogilisi tingimusi, mis ulatuvad troopilisest vihmametsast kuni alpiinsete kõrbeteni. Kilimanjaro on mitte ainult populaarne matkasihtkoht, vaid ka oluline veeallikas kohalikele kogukondadele, samuti bioloogilise mitmekesisuse kants, kaitstuna rahvuspargi staatuses.

Alustasime üllatusega
Kili vallutamise matka algus ei järginud tavapärast plaani, kuna vihmaperioodil oli tee läbimatuks muutunud, mis sundis rühma alustama oma teekonda ebatraditsioonilisest kohast. See ootamatu pööre oli vaid esimene üllatus paljude seas. Rongai rada, üks seitsmest rajast tippu, viis rühma läbi muutuva maastiku, alates savannidest kuni mäestikulise tsoonini. Mäx rõhutas, et Kilimanjaro pakub igal ronimisel uusi avastusi, isegi talle, kes peab mäge peaaegu oma teiseks koduks.

Teekonna käigus koges rühm Kilimanjaro erakordset ilu ja karmi reaalsust. Enamus päevi paistis päike eredalt, valgustades teed ja soojendades südameid, teistel päevadel aga pidid matkajad taluma tuulte kiirust 40 m/s ja temperatuuri, mis langes -15 kraadini, sundides neid liikuma ka neljakäpukil. Selline karm kliima tõi esile Kilimanjaro ettearvamatuse ja õpetas rühmale väärtuslikku õppetundi vastupidavusest.

Kogu matkareisi tipphetk, sõna otseses mõttes, oli jõudmine Uhuru Peakile, mäe kõrgeimasse punkti. Tippu jõudmine polnud lihtne – rühm pidas vastu tugevale tuulele ja külmale. Kõigele vaatamata, tähendas tippu jõudmine kõigile midagi enamat kui lihtsalt füüsilist saavutust; see oli vaimse ja emotsionaalse vastupidavuse proovikivi.

Mis tunne oli?

Kilimanjaro matk oli tõeline proovikivi, kus osalejate ette kerkisid nii füüsilised kui ka vaimsed raskused: isutus, iiveldus, peavalud, kurnatus ning tugev ärevus ja teadmatus olid sel teekonnal tavapärased kaaslased. Kuid kõik need väljakutsed saavad tasakaalustatud hetkedel, mil matkajad peatuvad ja vaatavad üles või kaugustesse, kui ees avaneb tähistaevas või pilvitu öö, mille ilu täiskuu veelgi võimendab.

Selles karmis keskkonnas saab selgeks, et Kilimanjaro ei testi ainult kehalist vastupidavust. Tegemist on 50-50 väljakutsega, kus vaimne tugevus on sama tähtis kui füüsiline. Mägi ei anna armu neile, kes pole korralikult ette valmistunud. Kilimanjaro justkui testib matkajaid, esitades küsimuse: kas oled tõesti valmis selleks, mis ees ootab?

Kohalike suur panus

Kilimanjaro matka korralduses mängib olulist rolli kohalik Chagga hõim, mille liikmed on traditsiooniliselt kas talumehed või kohvikasvatajad. Nende jaoks pakub matkade teenindamine olulist lisasissetulekut. Viimasel korral oli matkagrupi suurus rekordiline – kokku 100 inimest, sealhulgas 18 matkajat. Neid toetas suur meeskond: 60 kandjat, 7-8 giidi, kaks kokka ja kaks ettekandjat. See näitab, kui suurt rolli mängivad kohalikud kogukonnad Kilimanjaro matkade edukas läbiviimises.

Tansaania valitsuse kontrolli all tagatakse, et Kilimanjaro ja selle ümbrus püsiks puhas ning et matkajad järgiksid keskkonnasõbralikke tavasid. Töö mäel ei paku mitte ainult sissetulekut kohalikele elanikele, vaid aitab ka säilitada mäe looduslikku ilu ja puhtust. Tänu nende pingutustele ja matkajate teadlikkusele keskkonnakaitsest on mägi jäänud puhtamaks kui eales varem. Iga grupp, kes Kilimanjaro ronimise ette võtab, kannab ka vastutust mäe eest hoolitsemisel, tagades, et nende külastus ei jäta jälge sellele ainulaadsele ökosüsteemile.

See suur ja mitmekesine toetustiim näitab, kui oluline on koostöö ja kohalike kogukondade kaasamine matkade edukas korraldamises. Samuti rõhutab see Tansaania valitsuse rolli mäe kaitse ja säilitamise tagamisel, et tulevased põlvkonnad saaksid samuti Kilimanjaro ilu nautida.

Kes tahab Kilit vallutama minna, peab kiirustama

Margus, kogenud Kilimanjaro giid, on aastate jooksul märganud märkimisväärseid muutusi nii mäe ökosüsteemis kui ka matkade korraldamises. Eriti silmatorkav ja murettekitav on olnud Kilimanjaro liustike järjepidev vähenemine, mis on otseselt seotud globaalse soojenemisega. See muutus pole pelgalt statistiline või abstraktne nähtus; see omab sügavat mõju sellele, kuidas ja kas üldse on võimalik tulevikus mäge vallutada.

Liustike sulamine Kilimanjarol tähendab rohkemat kui lihtsalt jäämassi vähenemist; see tähendab, et mäe tipp, mis on sajandeid olnud kaetud igavese lumega, kaotab oma iseloomuliku valge katte. See ei mõjuta ainult mäe ilmet, vaid ka matkamise olemust. Traditsiooniliselt on Kilimanjaro tippu jõudmine tähendanud ronimist läbi lumiste ja jäiste alade. Kuid kuna liustikud jätkavad sulamist, võib mägi muutuda järjest tolmusemaks. Vulkaaniline tolm annab mäele musta ilme, muutes selle senist ilu. Nii transformeerub Kilimanjaro matkamine: lumiste ja jäiste alade asemel võib ees oodata tolmune, vulkaanilise tolmuga kaetud maastik. Siiski, mäe vallutamine säilib, kuid nüüd kui musta mäe vallutus. On lootus, et vahepealsed lumesajud katab tipu taas valgeks, pakkudes ajutist lohutust mäe muutuva ilme ees.

Marguse jaoks ja paljude teiste matkajate jaoks on liustike sulamine südantlõhestav näide kliimamuutuste reaalsest mõjust. See sunnib ümber mõtestama, mida tähendab Kilimanjaro vallutamine. Tulevikus võib see tähendada hoopis teistsuguste väljakutsete ja maastikega silmitsi seismist, kus lumine tipp on muutunud harulduseks.

„Kui jõuad tippu, siis unistused täituvad“

Matka lõppedes oli selge, et Kilimanjaro pakub rohkem kui lihtsalt vallutamise rõõmu; see on võimalus avastada oma sisemisi jõuvarusid ja ületada isiklikke piire. Marguse sõnul on Kilimanjaro matk võrdväärne vaimse palverännakuga, mis võimaldab osalejatel kogeda eneseületamise ja meeskonnatöö jõudu. Ta rõhutab, et mägi nõuab austust ja alandlikkust, õpetades matkajatele kannatlikkust ja vastupidavust läbi fraaside nagu “pole-pole” – aeglaselt, ja “Hakuna Matata” – pole muret.

Järgmine võimalus minna Kilimanjarot vallutama koos Andmomentsiga on 2024. Aasta sügisel: www.andmoments.com/reisid/kilimanjaro-vallutamine-3

Veebruar 2024

Hiljuti jõudis meie reisiseltskond tagasi matkalt Socotralt ja emotsioonid on võimsad! Ligi 100 000 elanikuga Hiiumaa + Saaremaa suurune saar kulub Jeemeni koosseisu ja asub India ookeani kaguosas, umbes 240 kilomeetri kaugusel Araabia poolsaarest.

Socotra maastik ja loodus on ebamaine ja lummas meid oma väga põneva taimestikuga, mida mujal maailmas ei leidu. Nendest kuulsaim on draakoniverepuu.

• Selle tumepunast vaiku, nn draakoni verd, kasutavad kohalikud elanikud värvi valmistamiseks ja naised määrivad seda punast vaigupulbrit näole kaitsmaks ennast päikese eest – üsna omapärane vaatepilt.
• Külade elanikud kauplevad ka draakonipuust valmistatud tooteid – primitiivseid toidunõusid, viirukeid, punast vaigupulbrit – see pidavat kaitsma kurja eest 😊.
• Draakoniverepuude vanus võib küündida 600-1000 aastani, kuid kahjuks langeb igal aastal umbes 1-2% neist vanuse, tormide ja ka kitsede tegevuse tõttu – nad lihtsalt söövad noored taimed ära.

Mida matkal ära tegime?

Saar pakus meie reisiseltskonnale unustamatu veekogemuse – vapustavalt kaunid ookeanilaguunid (türkiissinine vesi ja lumivalge liiv!), kus sai otseses mõttes suhelda delfiinidega ja otse mereveest mekkida austreid ja kammkarpe! Rääkimata mõnusas India ookeanivees ujumisest – seda sai tehtud kohe mitu aastat ette! Nautisime ka päikese loojangut ookeani düünides.

6-päevase matka jooksul igapäevaselt matkasime-avastasime 10-15 kilomeetri jagu saare ilu, magasime telkides draakonipuude all, mägede platool, kanjonis ja ookeani rannaliival. Temperatuurid olid väga suvised –27-30 kraadi päeval ja 20-22 öösel; mägedes, kus veetsime 1,5 päeva oli ca 17 kraadi. Tuul ja niiskus olid meie igapäevasteks saatjateks igal pool.

Kultuur & kombed

Huvitav on ka kohaliku rahva ehe, väga lihtne ja mõneti ka karm elu. Kohalik kultuur ja kombed on siin väga elujõulised – näiteks enamus abielusid on perekondade vaheline kokkulepe (ei mingeid tundeid!) ja reeglina näevad peigmees ja pruut üksteist alles pulmas. Ja naise koht on kindlalt kodus ja köögis.

Meie 15-liikmelist gruppi saatis matka jooksul kohalik giid Salem, 5-liikmeline kokameeskond, 5 džiibijuhti ning mägedes ka 8 kaamelit! Toitlustus matkal oli lausa luksuslik, arvestades saare vaesust ja piiratud ressursse. Kohalikud kulinaarsed traditsioonid on üsna lihtsad – igapäevaselt süüakse siin riisi ja kala (meri toidab), mõnikord harva ka kitseliha. Ka meie saime süüa palju kala ja riisi. Aga maitsesime ka homaare ja kaheksajalga! Iga päev sõime magusaid mahlaseid arbuuse – need on üks vähestest asjadest, mida siin saarel kasvatatakse (kliima ja pinnas on niivõrd karmid, et midagi väga ei kasva).

Milline on tulevik?

Socotra geopoliitiline tähtsus tuleneb selle strateegilisest asukohast, olles ajalooliselt olnud oluline kaubandustee. Praegu on saare üle kasvav mõju tunda nii Araabia Ühendemiraatidest kui ka Saudi Araabiast, mis on tekitanud muret kohalike elanike ja looduskaitseorganisatsioonide seas, kes soovivad säilitada Socotra unikaalset keskkonda ja kultuuripärandit.

Turism Socotra saarel on märkimisväärselt piiratud, eriti suvel, kui ekstreemne kuumus ja tormid põhjustavad saare sulgemise 3-4 kuuks. Ülejäänud aja jooksul teenindavad saart lennud vaid 1-2 korda nädalas. Saarel on vähe autosid, sisetransport praktiliselt puudub, jättes üksikturistid väga piiratud võimalustega saarel liiklemiseks kui ka saarele pääsuks. Andmomentsi matkareis on seega hea võimalus huvilistele, kes Socotrat avastama soovivad minna. Paljud uurisid enne matka Socotra turvalisuse kohta. Võime kinnitada, et Socotra on turvaline ja sealne kogukond on väga sõbralik.

Socotrat peaks külastama enne, kui globaalsed ja kohalikud muutused selle ilmet võivad muuta. Kuna saar seisab silmitsi keskkonna- ja arengusurvetega, on praegune aeg ideaalne Socotra imelise looduse ja eluviisi kogemiseks, toetades samal ajal kohalikke jõupingutusi nende säilitamiseks.

Meie matka Socotra saarel juhtis Vladislav Krieger, kellel on laialdased teadmised ja kogemused piirkonnast. Vlad tutvustas meile saare looduslikke imesid ja kultuuri, pakkudes asjatundlikku juhendamist ja praktilisi nõuandeid kogu reisi vältel.

Järgmine võimalus Socotrat koos meiega külastada on 2025. aasta veebruaris: www.andmoments.com/reisid/socotra-2