“Mu ema ütles alati, et elu on nagu šokolaadikarp, sa ei tea kunagi, mida saad.” See on tsitaat “Forrest Gumpist” ehk ühest minu lemmkifilmist ja seal öeldu iseloomustab ka minu ellusuhtumist. Kus ma ka ei viibiks, igal hommikul ärkan teadmisega, et tulgu, mis tuleb – mina olen valmis, olen elevil ja avatud kõigele, mida elu pakub. Tõenäoliselt see ongi põhjus, miks mulle paistab igal hommikul päike. Aga loomulikult on ka asju, mida elu “kommikarbist” eriti ootan.
Esiteks – mäed, mäed, mäed…. Mägedest ei saa kunagi küll, mäed tõmbavad mind vastupandamatult juba alates 1982 aastast, kui sattusin esmakordselt treeninglaagrisse Krimmi. Hiljem on ridamisi lisandunud Alpid, Kaukasus, Pamiir, Damavand Iraanis ja Ararat Türgi…
Teiseks – kõrgused, kõrgused, kõrgused… Mida kõrgemale sa mägedes jõuad, seda enam on su minek aeglustatud ja see ongi hea. Rapsimist täis kaasaegses maailmas, kus kõik aina kiiremaks muutub, on aeglane liikumine kindla eesmärgi suunas parim teraapia vaimule.
Kolmandaks – vähem, vähem, vähem… Suur kergendus on vabaneda ebavajalikust ja reisil on see paratamatu. Tahes-tahtmata õpid aastate jooksul läbi isikliku füüsilise kogemuse vajalike asjade hulka optimeerima. Te tõenäoliselt ei usu, kui suur elamine mahub tegelikult ära ühte seljakotti.
Neljandaks – vabadus, vabadus, vabadus… Kõik see, mida eespool mainisin, loobki tingimused võrreldamatuks vabadustundeks. Lisaks viivad mägironimine, ski touring ja free ride sind imelistesse kohtadesse, kus võid kohtuda imeliste inimestega. On see vast elu!
